Mu vanaemal on kombeks öelda, et “ei ole meie perekonnale antud (vedamist)”, aga ma tegelikult julgen öelda, et mul on elus tegelikult väga vedanud. Või on see siis vedamine? Äkki hoopis õiged valikud?
Edukas ma ei ole, aga mis on üldse edukas? Mille järgi edukust mõõta? On mingid kindlad standardid või on edukus iga ühe jaoks tibake erinev.
Mul on kaks tuttavat, kellel on väga jõukad vanemad. Üks neist töötab emme-issi ettevõttes ja on loll nagu lauajalg, midagi ei tee, aga keegi ei ütle ka midagi, sest noh…Teine keeldus emme ja issi ettevõttesse tööle minemast, ei tahtnud, et keegi ütleks, et tal on vedanud jõukate vanematega, tema tahtis ise. Teebki ise, lihtsat tööd. Ta võiks ka olla edukas nagu see esimene tuttav, aga ta valis teise tee. Või äkki on ta edukam? Juba siin on inimestel erinev arusaam edukusest ja vedamisest. Mõne jaoks ongi vedamine see, et saad emme-issi kulul tööl käimist mängida, teise jaoks on see piinlik. Erinevad inimesed, erinevad valikud.
Aga minu vedamine – kuidas siis sellega lood tegelikult on? Põhikoolis ütles onu mulle: “Liisu, õpi keeli!” Ja ma õppisin keeli, alustasin inglise keelest. Keskkoolis “sattusin” Norra vahetusõpilaseks. Kas “sattusin” või vedas mul või olid mul mingid eeldused? Ei olnud puhas viieline, aga võib olla oli üheks vedamise põhjuseks hea keeleoskus? Mul vedas, et sattusin perekonda, kes huvitus kunstist ja kunstiajaloost. Ma hakkasin ka sellest huvituma, lausa nii, et sain võimaluse siin aasta kunstiajalugu õppida. Kas mul vedas või ma olin ära õppinud norra keele ja näidanud, et tahan õppida? Stipendiume Norras õppimiseks olen ma vist saanud kolm. Kas need kukkusid mulle sülle? Ma pean ausalt ütlema, et ma ei ole võib olla kõige lahtisema peaga olnud, aga ma olen visa ja järjekindel. Kui midagi tahan, siis teen ära. Ei leia vabandusi ega ettekäändeid, vaid teen proovi. Kukun ja komistan, nutan natuke ja pühin põlvedelt tolmu ning proovin uuesti.
Esimese päristöökoha sain tänu keeleoskusele. Kõnekeskuses, Kolisin selle pärast Tartust Tallinna, käisin tööl ja samal ajal ka koolis. Kolmandal kursusel. Kõnekeskuse töö on kõige hullem töö maailmas, aga ma sain sealt korraliku müügikooli. Ma õppisin müüma. Mitte inimestele asju pähe määrima, see pole kunagi mu taktika olnud, müüa saab ka teisiti. Vedas, et mul ei kästud ka midagi pähe määrida, vaid lastigi müüa. Võib olla vedas mul järgmise töökohaga? Mul ei olnud erilisi kogemusi peale keele, aga selle töökoha ma sain. Vedas?
Vedas, et sealt ka mehe endale leidsin. Kas vedas, et sain hea mehe või on need õiged valikud? Mul oli sel ajal suhe, oli fun ja emotsionaalne – üles ja alla, üles ja alla – ma teadsin, et see ei ole suhe, mis püsima jääks. Polnud minu inimene. Miks me nii kaua koos olime üldse, noh kes teab, aga ega seal vahet polegi. Mul oli oma peas välja mõeldud, milline peaks olema mees, kellega ma tahan koos elada elu lõpuni. Kui poleks sellist leidnud, oleks ma ilmselt kassidega vanatüdruk, aga vedas…leidsin Mareki. Lapsega ka vedas. Hea, et juhtus. Muidu elaks ma teiste teadmistega. No et lapsed on nõmedad ja mõttetud.
Mul on vedanud, et mulle on pakutud nii palju põnevaid töid ja projekte. Täiega on need lihtsalt sülle kukkunud. Ma olen lihtsalt istunud ja oodanud. Eile võtsin end kokku ja kirjutasin paari kohta, kus ma tahaks töötada või kellega koostööd teha – sain vastuseks, et võime proovida küll. Vedas. Teisipäeval kutsuti mind ühele töövestlusele, räägiti, mis tööülesanded on ja ma ütlesin poolkogemata, et nii lihtne töö. Vedas, et ma ehituses töötades endale igasugu erinevad dokumendid ja nõuded selgeks tegin. Vedas, et ma tean, mida FDV tähendab. Selle FDV-ga tuleb mul meelde, et kui Norras ühe esimese projekti tegime ära, sain kliendilt kirja, et FDV ka vaja esitada. Mis asi see veel on, mõtlesin ma, midagi ei jäänud üle, pidin kliendile ütlema, et mul pole õrna aimugi, mis see on. Ta oli abivalmis, saatis mulle näidised ja õpetas. Järgmises töökohas oli FDV dokumentide täitmine lapsemäng. Vedas.
Tulles tagasi alguse juurde, et “ei ole meile antud seda vedamist”, siis mul on ikka täiega mitte vedanud ka. Ilmselt ei pea ma nendel mittevedamistel pikemalt peatuma. Kõik teavad. No ei vedanud. Või tegin ma valesid valikuid? Kas see on võimalik? Praegu ei saaks just öelda, et ma tunnen, et mul elus vedanud on. Samas joon ma hommikukohvi vaadates aknast lumist Lillehammerit. Munapühad saan ma veeta imelises kohas. Vedas, et mul siin sellised inimesed on. Minu inimesed. Kes, isegi siis kui mulle tundub, et mul pole elus üldse vedanud, panevad mind mõistma kui palju mul vedanud on.
