Täitsa harjumatu oli vahelduseks Norra lennukiga tulla, ma olin autoga liikumisega juba nii ära harjunud, et olin peaaegu unustanud kui kiiresti siia jõudmine lennukiga käib. Väike naljakas seik ka. Üks blogilugeja tuli täna korraks Eesti ja pidime täna kohtuma ja tassikese kohvi jooma, kohvi sai joodud, aga lennujaamas – tema just tuli Inglismaalt ja meie Idaga läksime. Ja isver, ma aina imestan KUI normaalsed ja ägedad inimesed mu blogi loevad. Ausalt, aitäh teile! Ma tunnen end ka tänu teile natuke ägedana.
Igatahes, nats enne kahte läksime me lennuki peale ja veerand viis olime me juba Lillehammeris. Jumal tänatud, et Norras rongid alati hilinevad, jooksime natuke ja jõudsime ka varajasema rongi peale. Jube nadi oleks olnud kaks minutit hiljaks jääda ja siis tund aega lennujaamas järgmist rongi oodata. Saime Trondheimi rongi peale, mis ka ei peatu igas külas. Palju mõnusam oli. Ja teate, ma pean ausalt ütlema, et mul tuli nii hull soov edasi Trondheimi põrutada. Mul oli natuke isegi kahju, et ma õiget peatust maha ei maganud;) Ma täitsa mõtlen, et võib olla järgmine nädal teeme väikese Trondheimi reisi – otseselt Lillehammeris kinni ei hoia mind midagi ja saaksin võib olla seal ka natuke tööasju ajada. Peab uurima, aga muidu täitsa võiks minna.
Lumepildid ei eruta ilmselt kedagi, sest õnneks on Eestis ka talv tulnud, aga need hanged…need hanged, mis tänavate ääres on isegi minust kõrgemad, rääkimata siis Idast…see on hetkel see, millega Lillehammer võlub. Selle nimel tasuks hetkel siia isegi turismireisile tulla. Linn oli nii nunnult lumine ja uttu mattunud, täielik muinasjutulinn. Eelmine kord kui meil auto siin katki läks ja tagasi lennukiga pidime minema, jäid Ida suusad ka siia ootama. Me ei olnud küll sobivalt riides, aga tegime siiski väikese suusatiiru. Ida meenutab mind kui ma (16-aastaselt!) suusatama õppisin. Jube püüdlik on, aga ikka kipub pepu tahapoole vajuma, nii et tasakaal paigast ära läheb, aga küll ta õpib.
Viimastel päevadel on palju (blogimaailmas või minu seltskonnas) räägitud vedamistest. Et mõni inimene on justkui priviligeeritud, sest tal on vedanud. See on tegelikult huvitav teema, millel võiks pikemalt peatuda, aga mina ütlen siinkohal, et minul on ka vedanud. Vedanud sellega, et meil on Norras oma Muinasjutt (nagu te teate, siis Satu = muinasjutt soome keeles). Vedas, et me ühel ilusal päeval just selle rongi peale istusima, temaga juttu ajama sattusime ning võrratu sõbranna/pereliikme leidsime. See oli vedamine. Aga kas Lillehammerisse tõi mind vedamine? Mõttekoht eks?
Ja mõnusaks kontrastiks eelmise postituse suvepiltidele lumine Lillehammer! Kurat, mul on ikka vedanud küll, et saan siia kui koju tulla;) Brne tõin ka kaasa. Sobib siia.
