Kõik päevad ei ole ilmselgelt vennad. Viimased päevad olen ma tundnud end nii õnneliku ja rahulolevana, ent täna hommikul keeras üks tilluke vahejuhtum selle kõik pea peale. “Ma ei taha, et sina patsi teeksid, ma ei taha, et sina riidesse paneksid mind, ma ei taha sind, ma tahan multika ära vaadata!” Jälle see “ei taha”. Ma ei jaksanud nelja-aastasega kembelda, ma ei jaksanud teda keelitada, meelitada või isegi ta peale karjuda. Viimast ma muidugi lõpuks tegin. Mis tähendas loomulikult seda, et Ida hakkas iiissssssiiiiiiiii nutma, Marek hakkas karjuma, et miks me jälle tülitseme, et tema ei jaksa ja jääb tööle hiljaks ning mina tundsin end kui täielik läbikukkuja.
Läbikukkuja emana. Ma ei taha olla üks nendest vanematest, kes kahe käega peast kinni hoiab ja ütleb, et appikene, mu jõud ei käi temast üle. Ma ei taha ka olla üks nendest vanematest, kes lapsele kõik ette-taha ära teeb, sest muidu laps jonnib. Ma ei taha ka olla range ja kuri ja karjuv ema, aga seda viimast ma just olengi. Mu laps ajab mind kohati hulluks oma draamade ja kisaga.
Läbikukkuja abikaasana. Mul võib olla küll hea mees, aga hea abikaasa ma ei ole. Midagi on selles abielus mäda. Midagi teen ma valesti. Midagi ajab mind nii närvi, et ma täna hommikul ütlesin asju, millest ma isegi aru ei saanud, mida ma täpselt mõtlesin. Kas ma mõtlesin, et olen märter ja hüppan aknast alla ja siis kõik vaadake, kuidas te minust puudust tundma hakkate. Või mõtlesin ma, et kõnnin minema, sest ma ei suuda kannatada, kuidas ma inimesed endast välja ajan ja kurvaks teen.
Läbikukkuja tütrena. Ei ole ma oma vanematele pakkunud midagi, mille üle nad uhkust saaks tunda. Isegi magistrikraadi ei ole viitsinud teha. Kui ema by default on programmeeritud oma last armastama, siis isale ilmselt olen täiesti sitt tütar. Ülearune niikuinii alati olnud.
Läbikukkuja töötajana. Idioot olen. Teen asju valesti või ei tea üldse, mida teen. Või ei tee üldse midagi. Eile tundus mulle, et ma ei saa hakkama ka ühe teise tööga, mis mul on. Ei, vabandust, mulle tundus, et ma ei saa hakkama ühegi tööga, mis mul hetkel on. Tulemusi ei ole ja teatud asju on teised enne mind kindlasti sada korda paremini teinud.
Läbikukkuja blogijana. Mida ma üldse selle blogiga üritan? Mis asi see on? See ei paku tegelikult mitte midagi, mitte kellelegi, lihtsalt võtab aega ja on tihti probleemiks, et ma perega koosolemise asemel istun läpakas süles ja kujutan ette, et mul on hobi. Pidin eelmine nädal saama vastuse ühele suuremale projektile, ei ole saanud – ju mõeldi ümber. Milleks sellise mõttetu blogiga end siduda. Ma saan aru. Ma valiks ka teised blogid kui ühe keskealise halablogi.
Läbikukkuja naisena. Eks ma pean ikka sinna peeglisse vaatama ja endale tunnistama, et ega seal millegi üle uhkust tunda ei ole. Kõrge enesehinnang on hea asi, aga kui ikka välimust antud ei ole, siis tuleb sellega leppida, mitte endale vastu rinda taguda, et olen ikka kaunis küll. Ei ole. Täna hommikul vaatab mulle peeglist vastu äranutetud ja paistes näoga naine. Pekkidest ei hakka rääkimagi. Aga kätte ka end ei võta. Ei liiguta rohkem. Kuigi see on nii imelihtne.
Läbikukkuja inimesena. Kui palju on neid, kellele ma meeldin? Kui palju on neid, kellele ma ei meeldi? M.O.T.T. Ei ole ma tegelikult kade ega ussitaja, aga ma saan aru, et jätan sellise mulje. Siis polegi kedagi rohkem süüdistada kui vaid iseennast. Ise olen ma end selliseks inimeseks teinud.
Läbikukkuja arvete tasujana. Mul on ports tasumata arveid, osa selle pärast, et ma ei saa veel oma pangakontole ligi (oo, aitäh armas viirus!), osa lihtsalt…no ei viitsi maksta…yeah right. Mul on ports inkassohoiatusi, isegi paar hoiatust, et kui ära ei maksa läheme kohtusse. Ma olen nii vihane enda peale. Ja kui see pole läbikukkumine, siis mis veel on. Arvete tasumise asemel planeerisime suvereisi Prantsusmaale. Marekil oli õigus, ei oleks tohtinud. Oleks pidanud oma lubadusest kinni pidama, et ei ühtegi meelelahutust enne kui kõik võlad ja asjad tasutud. Sinna on jäänud vaid kaks aastat (kuigi ma tahtsin pingutada, et kõik aastaga kaelast ära saada)! Aga ma tundsin, et meie pere vajab koos aega ja puhkust enne kui lagunemegi laiali, sest me ei tee midagi koos ja vaid elame selle nimel, et kiiremini surnud hobused tasutud.
Ma võiksin seda nimekirja jätkata, aga pilt on niigi selge. Ma olen 37-aastane läbikukkuja. Mind kutsuti tänaseks töövestlusele, ma ei taha isegi sinna minna. Ma ei jaksa kuulata, et “me ei saa pakkuda seda ja seda ja seda”, eile juba kuulsin, et tahan liiga palju tasu oma tööde eest. See solvas mind täielikult. Ja ma tundsingi et läbikukkujana. Üle 12 aasta kogemust, aga ikka mitte kellelegi vajalik. Võib-olla ikka ei oskagi midagi. Isegi Marek ütles üks kord, et võrreldes temaga, ei ole mul mingit juhtimiskogemust ja seepärast mind mingiks näruseks mutrikeseks tahetaksegi. No ja milleks siis minna töövestlusele JUHTIVALE ametikohale, kui ma tean eos ette, et olen läbikukkuja?
Ja ma tunnen end kohe ekstra läbikukkujana, sest sunnin inimesi end boostima ja kirjutama, kui tore ja tark ma tegelikult olen.
Pikk pai Sulle! Aga kõik päevad ei ole vennad. Õnneks. Homme oled jälle ilus, tark ja tubli. Sellised “läbikukkumise” päevad on jummala ok nähtus. Elu ongi nagu Ameerika mäed 😉
Loodan küll jah, et homme mõtlen teisiti. Jube raske on läbikukkujana end tunda. A samas võib olla ma olen ka ise metspart, kes tegelikkuse eest põgeneb?
Lõpeta!!!
make me:D
Chillax! Sul on sünnipäeva eelne masendus 🙂 (mul endal pea iga aasta just sünnipäeva ajal sama asi)
Asi pole pooltki nii hull, kui hulluks sa selle ise praegu mõtled. Vahel tuleb need emotsioonid endas läbi elada, aga siis need välja lasta, käega lüüa ja iseenda ja maailma üle naerda.
Kõik on tegelikult hästi.
Ma palun jumalat, et see masendus siis iga aasta korduma ei hakkaks enne sünnipäeva. Ma ei taha!
Juba õhtul on taas kõik hästi.
Siin kõik boostivad mind nii agaralt, et ilmselt küll jah. Tunnen õhtuks piinlikust, et nii avalikult halasin.
Minule sa meeldid! Ja kuna ma olen ise nii äge, siis sa peaksid ometi teadma, et minule meeldimine on kõva sõna! 😀 Nii et pea püsti ja edasi! Joome parem veini millalgi.
Jaa, sellega ma olen nõus, et sulle meeldimine on saavutus omaette, ei ole teps mitte naljaasi. Veini joome aprillis, siis me Norrast tagasi ja kuna seal vein kallis ja juua ei raatsi, siis tagasi tulles tuleb ometi joomata vein ära juua
Me oleme kõik kellegi standardite järgi läbikukkujad. Mina võin ka mitmele ülal olevale punktile alla kirjutada ja lisada veel mõned enda omad. Aga lõppude lõpuks, kes seda otsustab, mis on läbikukkumine ja mis mitte?
Mina näiteks olen nii mõnegi sinu saavutuse üle heas mõttes kade. Et oskaks ja saaks ma ka nii! Tahaks ka nii äge naine olla 🙂
Hahh, nüüd ma tunnen end veel topeltläbikukkujana, sest sunnin inimesi siin endale hästi ütlema. Kade mu peale olla ei tasu, ei heas ega halvas mõttes:D
Noh, nüüd, kui see kõik on välja öeldud, saad oma tegemistega edasi minna 😉 🙂
Mulle sa ka meeldid. Oled nagu kirjasõber, kellele ma mitte kunagi tagasi ei kirjuta 😀 😀 😀
Siis sa pead hakkama tagasi kirjutama, siis on nagu päris kirjasõprus;)
Tead ma tahaks Su sõber olla! Sestet Sa oled päris – inimene. Julged tunnistada, et ongi sitt päev ja tahaks ära kõndida. Sealhulgas oma pere juurest. Kui palju naisi ja emasid seda julgeb???? Enamikul on ninnunännu pannkoogihommikud ja maalimised ja kõik on niiiiii kuradi ilus kogu aeg.Noh võibolla ongi selliseid väsimatuid olemas aga ma vot hästi ei usu.Selge muidugi, et see on mööduv tunne ja nähtus aga võta sellest viimast. Stressa oma stress ära ja ole väsinud ja kuri – tead see on kah vahel lubatud. Homme on uus päev ja suure tõenäosusega jälle teistsugune.Äge naine oled!
Pean siinkohal nõustuma! Olles Sulle täiesti võõras inimene ja puha. Aga minu meelest oled sa tubli tugev naine, kellel on ka omad nõrkusehetked. Ja see on ju ometigi normaalne? Ja blogi pea kindlasti edasi, mina loen küll huvi ja imetlusega. Ja Sul on tore pere – kõik selle liikmed 🙂
Pere on mul tore, küsimus on mu enda toreduses selle pere liikmena😬
See on sinust äärmiselt armas kommentaar 🙏
Siinkohal on sobilik meenutada vana juudi tarkusetera, et rõõmusta, kui läheb sitasti, sest järgmisena hakkab hästi minema. Täiega omal nahal kogetud :). Ja vastupidi ka! Kannata ära lihtsalt see aeg, jõudu!
Mul tegelikult ka koik see juba n+1 korda läbi kogetud
Elu käibki nii, et mõnikord on hea tuju ja kõik justkui ilus, teisalt võib suvaline väike asi viia täpselt sellisesse punkti, nagu sa kirjeldasid. Ma julgen isegi väita, et meil kõigil on “selliseid päevi” olnud. Ära muretse, need lähevad alati üle ja pärast mõtled ise ka, et ah, mis ma ikka selle ja tolle üle kassisin. Nagu sa tead, igal jamal on kombeks ennast ootamatult ise lahendada, kui sa seda kõige vähem ootad. Ma tean, et me pole suured sõbrad ja miskit, aga mul tõsimeeli kurb näha, et sa ennast materdad, sa ju tead, et pole lugu nii hull miskit. Ja sa võid minu sõnu uskuda, sest ma just kuigi tihti ei tule sulle rääkima “kui ilus ja tore” sa oled, et sind boostitud saaks 😀 Aga seda ka ei taha, et sul nadi olla oleks, nii et be cool, kael püsti, kajakad ja laevad ja what ever motivational bullshit, mis praegu aidata võiks!
No teretulemast siis minu boosti-klubisse🙄 kajakad ja laevad ja muu shit niikuinii.
Maakeeli öeldakse – täitsa perses! Proovi peegli ees lausuda seda erinevate emotsioonidega. Kõigepealt ajab töinama, ikkagi täitsa perses! Mõne aja möödudes ajab aga itsitama. Siis mine peegli eest ära ja ela edasi.
Üks tänase päeva parimaid motivatsioonikõnesid
Nalja teed ? Sa oled mu absoluutne lemmikblogija !!! Ja teisaks sa ei ole mingi läbikukkuja ,see ongi elu !
Võlgu on meil kõigil (kui ei ole just emmede isside ostetud majad korteris) .See on väga tavaline ,juhtub pea igas peres !
Sa oled REAL human ja just sellisena nagu sa oled sa meeldidki oma mehele ,lapsele ,sõbrannadele ja blogijatele ! Ja mis siis et ei ole lugejaskond tead kui suur .Wanna know the trueth ? Suurte lugejaarvuga blogide saladus ongi see fake world ,mida kõik nii kangesti armastavad lugeda .Ja looda sa vaid en 100% lugejatest neid armastab .On ikka väga palju neid kes loevad ,sest koomiksid on meelt lahutavad ! Loedki sest naljakas on lugeda ,kuidas keegi nii rumal saab olla !
Ja abielu probleemid .Tell me about it .Abielu +lapsed +olematu lapsehoid ,see on ränk koorem ,mida kanda .Aga just need ,kel koos ”raske elu” ongi need kes vastu peavad .Aga mingid jüngrid ,kellel elus kõik ette tehalse ongi need läbipõöejad .Piisab vaid sellest kui nende peale õrnalt puhuda ,nad kukuvad !
Mõtle nii et iga probleem ja raske aeg on meile kasuks .Päriselt ka on .Kui meil on mõistus okei ,siis me saame kõigest üle ja õpimegi neid väikseid ”mõttetuid ” hetki ja asju elus hindama .
Ja laps .Ta on täiesti normaalne laps ja täna jumalat et tal on iseloom! Hullem oleks kui lasvatad mingi möku kes ei tee ei piiksugi ja ei oska enda arvamust peale suruda .Temast tuleb heasüdamlik,kuid tugeva iseloomuga tüdruk ja see on ju väga hea ! Ma küll ei saa aru millega sa oma lapse ära saaks hellitada .Sa pakud talle mitmekülgset elu ja lisaks ,te elate looduslikus oaigas ,what more does child needs .
Võta end kokku ja vaata peeglisse ,oled pure beauty ,all the way ❤️
Njaa, tegelt see blogijana läbikukkuja punkt on suht random ikka kui nuud vaatan. Suured lugajanumbrid on viimasel kohal unistustes ja plaanides, st mul pole midagi sele vastu et see päevik siin on kuidagi kasvanud selliseks nagu ta on, aga that’s it. Samas see projekt, mis mul pähe tuli, oli nagu cool ja noh siis tulebki hala kui oodatud vastust ei saa😌
Sada korda on täpselt samasugune tunne olnud. Enamus mõtlevaid inimesi tunnevad ennast aeg-ajalt nii. Koguaeg endaga ülirahul olevad on tavaliselt natukene.. …lihtsakesed.
Kui tuju läheb paremaks ja absoluutselt kindlasti läheb(isegi minul läheb), siis leiad täpselt iga punkti järgi risti vastupidised argumendid. Adekvaatsed. Kõik on suhtumise küsimus. Ah, eks sa ise tead ju ka, et tegelikult oled täitsa äge, hetkel on suhtumine lihtsalt natuke s**** aga see on ka okei. Vahel harva.
No tegelikult nagu natuke tean jaa 😌
Mul on ka sellised hood peal aeg-ajalt. On julgustav lugeda, et ma ei ole üksi! Mulle meeldib, et oled aus 🙂 Pea vastu, homme või ülehomme on juba parem.
A kuidas sa siis selle juhtivad kohal töötamise kogemuse peaksid saama?
Väga äge naine oled! Mis läbikukkuja….- naljatilk oled 😁 sajast jamast läbi tulnud. Tõused ka seekord nagu fööniks tuhast!
Esiteks ei ole kellelgi kogu aeg kõik hästi. Karussell käibki üles ja alla ning heledale triibule järgneb tume ja jälle hele….
Ja jäta meelde, kolm korda vasakule on sama kui üks kord paremale 😀
Facebooki blogi postituse sissejuhatusele viidates, kas sa selliseid südamest sissekandeid panedki tavaliselt parooli alla? Alati on muidugi parastajaid aga selline ausus on väga värskendav! Ja mitte et ainult negatiivsus oleks värskendav vaid et sa julged end näidata end sellisena nagu sa oled. Ja oi kui mitmes punktis ma tundsin ära ennast oma mustadel päevadel, mis tulevad ootamatult aga suure lainena.
Läbikukkuja? Absoluutselt kindlasti mitte! Hoopis aitäh!
Nii ja naa. Olen aru saanud, et aususesest on kasu, mitte odava populaatsuse mõttes, aga saan nii palju siiraid ja südamesse minevaid kirju, et mulle tundub et mingil määral annab selline ausus inimestele julgust. Vbla ma eksin, ma ei tea.. Parooli alla panen pigem asju, mida ei taha, et kohe keegi otsides automaatselt leiaks. Mitte et seal paroolipostitustes midagi otse sellist oleks, mida ma ei tahaks ja julgeks jagada, aga võib olla monikord on filter hea.
Selle postitusega korraks kaalusin, sest kui nüüd üdini aus olla siis mu suurim nõrkus on näidata end haavatava ja nõrgana.
Täpselt, annab julgust ja kinnitust et mina (ja paljud teised) ei ole üksinda selliste mõtetega. Sa oled väga vapper et näitad end nö haavatava ja nõrgana. Minu silmis on see suurim tugevus.
Loodan, et sul on ilus õhtu ja veel ilusam homne hommik!
Kuule, sõida õige seenele 😀 Nelja aastasega ei maksa jamada, tean seda vanaemana 😀 Kunagi , kui ta on 24, 34, 44- naerate selle üle. Vahel läheb lihtsalt pott suure auruga keema ja lööb kaane pealt. Nii peabki, sest me oleme inimesed, kellel on tunded ja emotsioonid. Ida ja Marek on valinud sinu, mitte roboti- kogu sinu plusside ja veelkord plussidega. Varsti hakkavad munadepüha jänkud käima ja sina kui hea laps saad ilusama shokolaadimuna- usu.
Ma ei tea, kas olen täna tavalisemast emotsionaalsem, aga see oli jälle üks nii armas kommentaar. Neid on täna nii palju olnud, et hakka või uskuma, et inimesed ON üldjuhul head🤗
Please, stay!