Antsudest ei teadnud ma enne eelmise aasta “Eesti Laulu” suurt midagi. Olin siit-sealt muidugi kuulnud sellise ansambli olemasolust, ent midagi arvata ei osanud. Folk mulle iseenesest meeldib, aga ei saa nüüd öelda, et ma kõige suurem selle žanri austaja oleks. Seepärast olin ma eelmisel aastal seda ansamblit esmakordselt kuuldes äärmiselt positiivselt üllatunud ning olen “Vihmast” alates nende tegemistel silma peal hoidnud.

Sel aastal kui me Idaga “Eesti Laule” arvustasime ja üheks meie lemmikuks oli Etnopatsy, kirjutas mulle Aile, et meie arvustus oli nii meeleolukas, et saadab meile ka Antsude uue plaadi arvustada. Plaadi saime me kätte juba paar nädalat tagasi ja arvustus ei ole veninud mitte selle pärast, et ma poleks viitsinud kirjutada, vaid seepärast, et plaat on meil kujunenud üheks uueks lemmikuks autosõitudel ning me oleme nüüd kõik, kogu perega, välja valinud oma lemmikud.

Kõige pealt pean ma ütlema suured kiidusõnad kujundusele. Plaadi ümbris ja fotod on geniaalsed. Annabki edasi aja lood. Folk ja selfie´d käsikäes. Geniaalne. Aa, seda ma juba ütlesin.

Ida lemmiklaul sellel plaadil on kahtlemata “Rongilugu”. Arusaadav. Hoogne ja kaasahaarav lugu, mis justkui veereb mööda Eestimaad. Täna kui ma Tartust tagasi sõitsin, küll autoga, oli väljas imeilus talveilm – päike paistis ja lumi sillerdas, sõitsin mööda ühest lõputuna tunduvast põllust, lumevalgest väljast, valgesse kilesse pakitud heinapallid siin-seal, taustaks käis parasjagu sama “Rongilugu”.  Selle laulusõnad said mulle hoopis sügavama tähenduse. Eestimaa ON armas.

Ja kui juba Eestimaast rääkida, siis minu enda üks lemmikuid on kindlasti “Kodumaa”. See on lihtsalt nii ilus! Ma ei tea, miks, aga mulle tulid silme ette Oskar Luts ja “Kevade”.

Minu vaieldamatu lemmik sellelt plaadilt on “Ennustus”. Need sõnad ja see viis. Ma täna kuulasin seda laulu vähemalt kuus korda. Lihtsalt nii meeldis. Lihtsad, aga lähevad otse südamesse.

Põllud mustad, mustad rästad ka.

Valged killud, peod sinised…

Sulle kingiks lahked sõnad – 

need toon ära kõik, mis südamel.

Tähed taevas, mustad varjud maas. 

Valge killud, sinised…

Ära pelga – sa pole üksinda!

Issand ja naislauljate hääled….Ma ei ole mingi muusikainimene, ma ei tea muusikast suurt midagi, aga päris karu mulle kõrva peale astunud ei ole, st ma ise ei oska üldse laulda, aga ma oskan aru saada kui keegi ilusasti laulab. Kuulake “Karjapoisi” lugu – saate aru, millest ma räägin.

Ida lemmikuteks oli (mitteüllatuslikult) veel “Vihm”, mis ehk ongi Antsude kõige tuntum lugu ja Mareki lemmikuteks said (mitteüllatuslikult) “Läksin metsa”, mida saab mõnusalt kaasa “joriseda” ja kisub tantsusammule.

Etno ja folk on küll viimastel aastatel Eestis aina populaarsemaks muutumas ja ei ole enam  vaid “Viljandi ja Tartu sallitallajate” muusikaeelistus, kuid mu meelest on see ikka veel tänamatult vähe tähelepanu saanud. Või noh meil on Curly Strings ja vapustav Trad.Attack, aga rohkem rohkem rohkem etnot ja folki. Rohkem! Kui regivärss ja “kuked-kanad-alleaaa” hoida balansis moodsa folgiga, mida sel plaadil rohkem kui üks lugu esindab, siis Antsud on kindlasti üks selliseid ansambeid, kes võiks ja peaks Eesti folgilippu kõrgel hoidma.

Lätte juurtes elu pungub.

Pungast maailm puhkeb õide. 

Õitest kuivavad siis rootsud. 

Roots see pudeneb maa-sse

Maa see võtab kõdust jõudu!