Tulin õhtul koosolekult koju ja murdusin. Üle saja aasta nutsin ma töö pärast. Nutsin nagu väike laps. Vahet pole isegi, mis need põhjused olid, aga mida enam ma püüdsin end tagasi hoida ja mitte nutta, istusin ma arvuti taga ja luksusin nutta. Lahinal. Marek püüdis mind lohutada, aga no ei saanud ma oma veekraane kinni.
“Miks emme nutab?” küsis Ida toast. Marek ütles, et emme on kurb ja palus Idal mulle kalli teha. Ida jooksis minu juurde ja küsis: “Miks sa nutad?”
“Tööonu oli emme peale pahane,” vastasin ma.
“Mis pärast?” uuris Ida edasi.
Ma ei osanud talle vastata. Kuidas seletada 4,5aastasele, et ma murdusin tööstressi all.
“Tööonu ütles, et emme on paha,” ütlesin ma, mõtlemata üldse sõnadele, mis ma suust välja tulid.
Ida vaatas mulle otsa, siiralt ja sügavalt ning ütles: “Sa ei ole üldse paha.” Ja kallistas mind.
Korraks hakkasin me veel rohkem nutma, aga võtsin end kokku ja tänasin Idat. See oli täpselt see, mida ma hetkel vajasin. Kui mu laps, kelle jaoks ma enda arvates olen pigem halb ema, range ja pidevalt töösse uppunud, ütleb, et ma ei ole paha, siis see on parim kompliment, mida kuulda.
“Kas ta ütles, et sa oled paha?” kordas Ida mõne aja pärast uuesti.
Noogutasin ja teesklesin naeru. “Aga ei ole onju, onu valetas,” naersin läbi pisarate.
Ida nõustus. “Ta oli valevorst. Meil öeldakse lasetaias siis “häbi häbi püksis käbi”.”
//
I came home from the meeting in the evening and broke down. For the first time in ages I cried over work. Cried like a little baby. It doesn’t even matter what the reasons behind it were, but the more I tried to keep myself together and not cry, the more I sobbed behind the computer. Uncontrollably. Marek tried to console me but I just couldn’t turn off my waterworks.
“Why is mummy crying?“ Ida was asking from the other room. Marek told her that mummy was sad and asked Ida to give me a hug. Ida ran to me and asked, “Why are you crying?“
“The man at work was mad at mummy,” I said.
“Why?” Ida enquired further.
I didn’t know how to reply. How are you supposed to explain to a 4.5-year-old that I had cracked under work pressure?
“The man at work told me that mummy is bad,” I said without even thinking about the words that slipped out of my mouth.
Ida looked at me, deeply and sincerely, and said, “You are not at all bad.” And she gave me a hug.
For a moment, I started crying even more but pulled myself together and thanked Ida. This was exactly what I needed that moment. If my kid, for whom I think I am more like a bad mother, strict and buried under work, if she thinks that I am not bad then that is the best compliment I could ever receive.
“Did he say you were bad?” Ida repeated after a while again.
I nodded and pretended to laugh, “But I’m not, am I? He was lying,” I laughed through the tears.
Ida agreed, “He was a liar. In the kindergarten we say ‘Liar, liar, pants on fire!’“
Miks mulle jääb tunne,et Su tööandja ei hinda Sind piisavalt …?? Ma loen Su blogist,kui hingega Sa asja kallal oled ja ikka ja jälle etteheited….Minu meelest oled ka tubli:)!
Vot ei teagi. Kas ei hinda või ei ole tubli. Aga täna oli minu murdumispunkt.
I feel ya. Kah sain negatiivsust töölt. Nädal aega hoidsin endas ja siis muidugi mingihetk pääses kõik paisu tagant välja :D. Noh mis seal ikka, annan endast parima nüüd ja kui sellest ka ei piisa siis pole midagi teha.
Tegelikult nii lihtne ongi, olen nõus. Enda parim on maksimum mis võimalik anda:)
Kusjuures, ka mina olen tihti mõelnud, et sa teed piisavalt aga kuna oled end kord juba odavalt maha myynud, siis ilmselt sinu tööandja (d) ei oska sind vääriliselt hinnata.
Ja tead, nii palju on selliseid olukordi, kus tööandja lihtsalt ei adu kõike seda, mida sa tegelikult päevast päeva teed ja kui palju kõike endast annad. Lihtsalt on olemas inimesi, kes ei oska hinnata kuna nad ei adu adekvaadselt antud olukorda ja ei oska seda fikseerida, mis töömaht tegelikult taga on.
Eriti veel see fakt, et sa proovid sageli tundmatuid väiksemaid eesti firmasid eestist väljapoole presenteerida ja turundada. Nr 1. See ei ole lihtne. Ja nr 2. tööandja ei taju kui raske see tegelikult on ja kõik asjad ei käi korraga. Kõike ei saa teha korraga, asjad võtavad aega, läbirääkimised võtavad aega, mõnikord asjad venivad nagu tatt, tulemusi ei ole kohe võtta, sest inimesed tahavad mõelda, Kogu see töö eeldabki seda, kui hästi sa iseennast maha myyd.
Ja vahel ei piisa ka sellest. Tuleb takistusi, mis vajab eraldi topelt tööd, ja siis alles umbes saja aasta pärast hakkab asi toimima. Aga need inimesed, kes vehivad ja nõuavad vahel sinult võimatut, ei suudaks ise vbl pooltki nii hästi teha ja poleks samamoodi professionaalsed oma töös. Turundus ja myyk, millega sina tegeled, see nõuab vahest ikka väääääga palju kannatlikkust ja aega- Eriti just kliendi poolt, kes tahab mõelda, kaaluda, tunnetada ja alles siis millalgi otsuse teha.
Ma olen turunduse ja myygiga tegelenud 20 aastat, olnud ka Sara Lee nimelises tytarfirmas ja tean, kui raske see turundus ja myygitöö on.
Tavaliselt taolised ylemused ei adu ise ei ööd ega mytsi kogu sellest aeganõudvast protsessist. Mul on nii kahju sinust, minu seest tuli emalõvi välja ja tahan sulle toeks olla. Selgita ylemusele, see ei ole alati nii lihtne, nagu kõrvalseisjale võib tunduda, kes ei tea mitu sada käikun tuleb enne teha et asi hakkaks toimima. Ja alati ei sõltu kõik sinust vaid kliendist. Ole tubli. Sa oled töökas ja tubli inimene.
Ja Ida on armas ja tark laps. Lapsesuu ei valeta.
Kusjuures ma väga tihti mõistan kriitikat, sest paljud müügi-ja turundusega tegelavad inimesed on lihtsalt vingatsid, kel kärss kärnas ja maa külmas ja see ajab mind ka närvi. Enda puhul aga julgen küll oma saba liputada ja öelda, et olen vastu võtnud vaid tööd, milles näen potentsiaali ja siis annan endast parima. Kui aga minu parim pole piisav, siis tuleb otsustada, kas oli kehv päev või on aeg alla anda
See oligi see koht lihtsalt,et S a tunned,et oled endast kõik andnud ja ikka vähe….Kusjuures emana oled ka super,alati koos lapsega ja mõtle, kui põneva lapsepõlve S a talle annad 🙂 Nii et pai ja kohe kindlasti oled Sa super tubli :)!
Sa oled nii armas, aitäh. Täna oli natuke pep talki vaja:)
Ma nutan vähemalt kord nädalas töö pärast. Ja mulle meeldib mu töö ja mul on tööandja, kes mind hindab. Aga ikka murdun stressi all.
Sa oled andnud endast parima, nii töötaja kui emana ning sellest täiesti piisab. Vahel lihtsalt jooksevad kuulid kokku ja see on ok. Pea püsti ja edasi, seljakotiga eestlane 🙂
teen ka komplimendi mis u selline, et u mõned kuud tagasi väisasin sarapuu kirbukat, ma arvan et ma nägin seal sind esimest korda päris elus, mitte pildil. sinna tekkis ühel hetkel selline minust lühem inimene kes oli ilus ja maitsekas, hoolitsetud ja sätitud (inimkaltsuka muljet küll ei jäänud), ning kelle olekust oli aru saada, et see inimene on väga kahe jalaga maa peal ning teab mida ta tahab. kui ta ei tea mida ta tahab (jäi mulje, et sellist asja eriti ette ei tule), või midagi sellist juhuslikult pole, siis ta paneb ikka kuidagi viisi kõik asjad toimima. tundus et see inimene ei puhka iial, tema pea või mõttetegevus küll mitte. iga liigutus oli süstemaatiline ning laetud ohtra energiaga, pritsis justkui sädemeid… vau!
mõtlemata tollel hetkel sellele, kuidas meist kõigist jääb mingi mulje, kuvand; ja kui palju neis siis seda tõde on. st et mingi hetk eeldavad kõik kustumatut energilisust ja rõõmsameelsust, mõistmata et see dünamo-fassaad koos saavutustega ei tule kerge vaevaga, sellel on oma hind.
ma ei ole siiani ainuüksi töö pärast nutnud. kõrge pinge (ka karjumised jne) on siin küllaltki tavaline. mina ei põhjusta pingeid aga mingi piirini naudin seda, sest siis ma saan töönarkarina särada. sest (ka mina) olen kiire, süstemaatiline. aga murdumispunkt oli minulgi, mõned päevad tagasi, karikas tilkus täis (osalt töö tõttu sest veedan liiga suure osa oma ajast seal) ning ajas lahinal üle, määrides ohtralt kõike millega kokku puutus- nt teisi inimesi…
õnneks puhkus pole enam mägede taga 🙂
Vau, mis kompliment. Nii pole mulle vist küll keegi öelnud. Aitäh!