20 aastat olen ma Norra ja Eesti vahet pendeldanud. Norras koolis käinud, tööl käinud, reisil käinud, poodi pidanud, elanud. Umbes sama kaua olen ma pidanud vastama küsimustele, kas ma jään Norra elama, kuna ma oskan nii hästi norra keelt, või kas mul on norrakast mees.
Need kaks küsimust on mind alati pannud natukene silmi pööritama. Kuigi ma tunnen end poolekohaga norrakana ja veedan seal tõesti umbes sama palju aega kui kodus Eestis, kuigi ma leian, et paljus on Norras rohi rohelisem ja taevas sinisem, kuigi ma armastan Lillehammeri osakest Norrast, olen ma alati teadnud, et minu kodu on Eestis. Ma ei ole kunagi tahtnud jäädavalt Eestist ära minna. Ära käia – jaa. Ärakäimine avardab silmaringi, õpetab. Aga ära jääda – ei. Kindel ei.
Siinkohal ei taha ma kuidagi, et Eestist eemal elavad eestlased tunneksid nüüd nagu ma tahaksin neile pahasti öelda, et nad on Eestist ära läinud. Ei-ei, kindlasti mitte. Ma saan aru, et on igasugu põhjuseid. Mina aga olen mingil põhjusel alati teadnud, et ma jään elama Eestisse. Või siis täpsustame. Ma olen alati arvanud, et mu kodu on Eestis.
Ma olen vabariigi aastapäeval ja taasiseseisvumispäeval natuke kurb kui ma loen ja kuulen, et inimesed neist päevadest ei hooli. Ei tähista Eesti sünnipäeva. Minu jaoks on see arusaamatu. Ma olen alati olnud natukene kurb, et meis ei ole sellist uhkusetunnet oma maa ja rahva üle nagu näiteks norrakatel. Laulusõnad ütlevad küll, et eestlane olla on uhke ja jää, vabalt vaarisa moodi, aga me ei näita seda uhket ja hääd kunagi välja. Inimesed tähistavad Eesti sünnipäeva nagu muuseas, möödaminnes. Mul on nii hea meel, et Ida lasteaias (nagu aru olen saanud, siis tegelikult kõikides lasteaedades) õpetati lastele, mis pidupäev sel nädalavahetus oli. Mul tegi südame rõõmsaks kui Ida kodus Eesti vabariigist rääkis. Hiljem selgus, et ta pidas selle all silmas hümni, aga ei teadnud õiget sõna. Pärnusse sõites pidin ma Eesti hümni plaadil “seda päris õiget hümni” kordi ja kordi uuesti kuulama, sest publik nõudis.
(Off topic, aga mulle tuli rekkast mööda sõites natuke deja vu tunne. Kunagi ammu kui me Malluga Pärnus käisime, sõitsime rekkadest mööda, taustaks klassikaline muusika. Nüüd “Pähkipureja” asemel lihtsalt Eesti hümn.)
Sel aastal rõõmustas mind Eesti sünnipäeva tähistamise juures see, et ootamatult olime me, eestlased, oma kammitsetud olekust lahti murdnud. Me olime 100. sünnipäeva ootuses elevil ja uhked, ma tundsin mingit ühtekuuluvustunnet, ühes tegutsemist, ühtsust. Eile said laulusõnad minu jaoks tegelikkuseks inimeste tegude ja oleku üle. Me olime uhked ja hääd.
Ojasoo etendus/film/kontsert meeldis mulle ka. Ma ei ütle seda vaid selle pärast, et “Ojasoo s…b purki ja eliit ütleb vau, see on KUNST”, mulle lihtsalt meeldivad sellised lood, on see Ojasoo või kooliteatri lavastatud. Sven Grünbergi “Ball” on minu vaieldamatu lemmikteos Eesti muusikas.
Aga mu jaoks ei olegi oluline, kas ja kellele etendus meeldis ning kes mida selga oli pannud, minu jaoks oli oluline see tunne, mis eile oli meie sees ja meie ümber. Sinimustvalge tunne.
