Laupäeva õhtu. Istume perega pidulikus söögilauas, mis on lookas erinevatest eestimaistest hõrgutistest. Taustaks kõlab mõnus Eesti muusika. Sätime end valmis vabariigi aastapäeva pidulikuks kontserdiks. Ei boikoteeri naisepeksjat. Ei ole karavaniga koos Lätti põrutanud. On selline mõnus kodune laupäevaõhtu. “Kurat, kus must leib on?” käratab korraga mees, “mis pidulaud see on ilma musta leivata!” Olen leiva unustanud osta. Vaatan kella ja vangutan pead. Kell on üheksa läbi, poed on juba kinni. Must leib jääb ostmata. Pidu on rikutud. Ja siis torkab mulle pähe, et me ei ole ju ihaldatud Skandinaaviamaades, me oleme Eestis. Siin on poed avatud 24/7. Ka igal pidupäeval.
Loomulikult oli tegu väljamõeldud stsenaariumiga. Palun öelge mulle, kes ja miks peaks laupäevaõhtul, Eesti 100. sünnipäeval minema kell 11 õhtul poodi? Ma olen üldse nagu te teate selle poolt, et poed oleks nädalavahetuseti suletud, aga nüüd tunnen ma Eesti sünnipäeva eel kurbust. Ausalt. Kutsuge mind naiivseks. Öelge, et inimestel on ju sellest sünnipäevast suva. Aga pole ka ime. Suured asjad hakkavad pihta väikestest asjadest. Kusagilt torkas mulle silma üleskutse, et tööandjad annaks töötajatele homse puhul vaba päeva. Kui paljusid ettevõtteid te teate, kes seda teevad? Mina ei tea kahjuks ühtegi, aga ma loodan, et neid siiski on olemas. Mina ei tea mitu Prisma ja Maxima kassapidajat tõesti Eesti sünnipäeva peavad, võib olla nad räägivad vaid vene keeles, elavad venekeelses ühiskonnas ja neil on suva, aga neil jääbki suva olema kui me nendele meelde ei tuleta, mis päev on 24.02. Kas ei oleks lihtsalt ilus žest panna poed kenasti varem kinni, kasvõi kell viis, kasvõi kell seitse, aga kinkige EV100 puhul inimestele üks vaba päev. Päev perega.
Meil on niigi võrreldes muu maailmaga väga vähe vabu päevi ja pühasid. Kas see väike kingitus paljudele Eesti inimestele oleks tõesti liiast olnud?