Ma olen sellest ka varem rääkinud, et Ida laulutundi viimine oli paras närvide proovile panek ja kui ta peale iga tundi poleks öelnud, et tahab seal käia, siis ma oleks ammu alla andnud. Jaanuaris aga otsustas printsess, et tema ei taha enam käia, karjus nii mis kole, kui ma talle lasteaeda varem järgi läksin ja kui ma siis lõpuks ütlesin, et ma siis helistan õpetajale, et sa ei tule enam kunagi, vastas ta ükskõikselt, et helista jah. Uurisin oma sõbrannalt, õpetajalt, et mida sellises olukorras teha – kas peaks sundima või alla andma. Tema arvas, et kui lapsele tunnis meeldib, siis natuke peaks sundima ja vaatama, kuidas läheb. Proovisime. Lõpuks ei pidanud minu närvid enam vastu.
Esmaspäeval kirjutasin Kaarile, et vot sihuke lugu, et me vist sügiseni ei tule, sest päris sundida ma last ka ei taha kuigi ma tean, et talle tunnis meeldib. Kaari arvas, et ehk jah tuleks siis paus teha, aga oli ka kurb, sest lapsed õpivad just “Printsessi herneteral” ja tüdrukud saavad kõik printsessid olla. Täna pidi ka kunstinäituse avamine olema ja EV100 puhul natuke pidulikum päev, et küll on kahju, et me ei tule. Leppisime kokku, et uurin Idalt, kas peole minek võiks teda huvitada.
Ja mis juhtus? Kui 98% ajast karjub Ida kui ma talle lasteaeda järgi lähen (selgus, et mitte vaid siis kui ma liiga vara lähen, sest kogu aeg on “liiga vara”), siis täna jooksis ta mulle lasteaias vastu ja tahtis laulutundi. Ma olin teda natukene ka moosinud ja ausalt öeldes natukene kartsin, et kui kohale jõuame, siis ehk printsess pettub, et pole SUUR pidu nagu jõulude ajal ning minu katsed teda kaunite kunstidega sina peale saada lähevad luhta. Ei, ma ei ole see ema, kes nui neljaks oma last kuhugi ringi veaks, aga ma lihtsalt arvan, et kui lapsel tegelikult on huvi ja ka oskusi, siis ei tohiks kohe alla anda. Lapsed on püsimatud, neid tuleb suunata. Ja Kaunite Kunstide Kool on see, mis suure tõenäosusega muutub kõigile, kes sellega kokku puutuvad osakeseks eluks.
Salme kultuurimajja, mis oli pidurüüs, jooksis ta suurim naeratus näol. Ajas taga õpetajaid ja uuris, kus “ta lapsed” on, et saaks nendega joosta. “Ma tahan nüüd iga päev siin käia,” ütles ta juba enne tundi (nii nagu iga kord varemgi). Ma ei hakanud liiga vara rõõmustama ja mõtlesin, et käime tunnis ikka ära ja siis otsustame. Ma ise olin tegelikult võtnud vastu otsuse, et tänane jääb viimaseks korraks, sest minu närvid on ka midagi väärt.
Kui me aga kuulasime lapsi laulmas, sain ma jälle aru, mis selles koolis erilist on. Ida oli JÄLLE kord kohal ilma ühegi proovita, aga õpetajad suudavad nad seal kuidagi nö tööle panna (nii palju kui selles vanuses lapsi käima saab saada). Avasime laste näituse, vaatasime Libahundi treilerit (seda tuleb vaatama minna!), sigisime ja sagisime koos teiste Kaunitega mööda kooli ringi ja ma tundsin head meelt, siirast head meelt, et Ida oli jälle, kuidagi ootamatult ja üllatuslikult kaunite kunstidega sina peale saanud.
Päeva lõpus said lapsed, kes näitusele pildid olid saatnud, auhinnaks Lumivalgukese CD. Me ostsime veel kaasa Koerhaldjas Miia ja Eesti hümnide plaadi. Esimesed plaadid on sellised, mis kindlasti lähevad meie pikkade autosõitude repertuaari (kui auto korda saab ja me uuesti ringile läheme), aga see “Eesti hümn” kogumik, vot selle soovitan ma küll igal inimesel endale soetada.
Kaari kinkis mulle kaks oma raamatut. Natuke läks süda soojaks. “Me hakkame nüüd uuesti tunnis ka käima,” ütlesin ma talle kui me lahkuma hakkasime. Kaari pilgutas mulle silma. “Ma arvasin seda,” vastas ta mulle. Ta ilmselt teab, et tema koolis on mingi maagia. Ja see maagia ON seal olemas – käsi südamel.