Käisin hiljuti sõbral külas. Istusime niisama, lobisesime maast ja ilmast, lastest, elust-olust, vanematest. Mu sõber rääkis oma perest ja oma pärisisast, kellega tal ei ole mingit kontakti, aga et ta teab, kes ta on. Rääkis, kus ta elab ja millega ta tegeleb. Mida rohkem ta rääkis, seda rohkem hakkas mul peas mingi kelluke helisema, et kõlab nii tuttavalt.

Ma nimelt käisin suvel ühel üritusel, kus osalesin ka ühes töötoas ja mulle tundus, et seda töötuba viis läbi täpselt selline inimene nagu mu sõber kirjeldas. Uurisin natuke veel ja mõtlesin, et kas küsin või mitte. Lõpuks siis rääkisin ära, et olin suvel sellisel üritusel ja juba tuttav kõlas see osa, millega sõbra pärisisa tegeleb, et kas võiks sama mees olla. Sõber vastas, et loogiline oleks, sest selle alaga ei tegele seal piirkonnas paljud.

Täiesti müstika kui väikeseks muutus korraga maailm. “Tead, see on nii sürreaalne, et mul on sellisel juhul sinu pärisisast oma telefonis ka mõned pildid,” ütlesin ma. Istusime natuke aega vaikuses. “Kas sa näitaksid mulle ka, milline mu isa on?” küsis sõber mõne aja pärast.

Ja nii näitasingi ma oma telefonist oma sõbrale tema isa pilte. Sarnasus oli täiesti olemas.