21 aastat//That night, the sun was the moon

Sain just kirja Estelle´ilt, kes korraldab 1997/98 aasta Rotary vahetusõpilaste taaskohtumist Norras. Saate aru kui ajuvaba on mõelda, et see oli juba 21 aastat tagasi. Aga ma ei ole ju nii vanagi? Okei, ilmselgelt olen, aga ma hakkan nüüd aru saama, mida tähendab see, et mida vanemaks saad, seda kiiremini läheb aeg. See aeg on ikka väga kiiresti läinud. Vahepeal olid suhted teiste vahetusõpilastega täitsa kaotsi läinud, sest no tookord sai ju omavahel jagatud koduseid aadresse ja telefoninumbreid, e-maile lihtsalt ei olnud veel välja mõeldud. Täiesti uskumatu hetkel mõelda kui palju me üksteisele kirjutasime. Mul on isegi üks karbike kirjadega veel alles. Lubadusi sai ka igasuguseid antud, aga siis kadusid üldse kontaktid. Elu tuli vahele.

Kuniks tore Facebook meid jälle omavahel ühendas. Ei ole midagi see näoraamat nii mõttetu. Päris naljakas oli peale kõiki neid aastaid vaadata, kuidas me muutunud oleme, kes kus ja millist elu elab. Jagame ikka aegajalt omavahel nostalgilisi pilte ja mälestusi. Vanad oleme;)  Aga need mälestused tollest vahetusõpilasaastast on tõesti terveks eluks.

Alles hiljuti rääkisime me virmalistest ja keskööpäikesest. Virmalised on mul ikka nägemata, aga keskööpäikest olen ma koos Yuko ja Antoniga nautinud. Ei lähe kunagi meelest.

Ma olin millegi pärast arvanud, et keskööpäike on ülehinnatud ja pigem nagu turistide meelitamiseks välja mõeldut. See oli ilmselt mu kõige rumalam mõte terves elus, sest mitte midagi ei ole siiamaani suutnud seda vaatepilti mu mälust kustutata. Mu fotokas oli just film otsa saanud ja nii on mu albumis vaid üks üsna kesine pilt kesköisest päikesest, kuid seda erilisem on see kogemus ja mälestus mu mälus. Väljas ei olnud pimedaks läinudki, kuigi kell oli kindlasti üle 12. Me istusime Yukoga oma fiskecampingu lähedal asuva tiigikese kaldal, sulistasime varbaidpidi soojas vees ja nautsime täiesti päevvalget õhtutaevast.

Ilmselt see siis ongi see kesköö päike,“ ütlesin ma Yukole. Yuko noogutas.

Ei saa öelda, et midagi väga erilist,“ jätkasin ma. „Lihtsalt valge on.“

Aga imeilus, kas pole,“ lisas Yuko. Nüüd noogutasin mina.

Hetk hiljem tuli Anton meid otsima. „Ah, siin te oletegi? Ma otsisin teid igalt poolt.“

Kas midagi on lahti?“ ehmatasime me.

Ei, üldse mitte. Istume nüüd autosse ja lähme kesköö päikest vaatama.“

Kesköö päikest? Kas see polegi… Ma arvasin,et see, et valge on.. Et see ongi,“ kogelesin ma.

See?“ tegi Anton imestusest suured silmad pähe. „See on lihtsalt valge suveöö. Keskööpäike on ikka keskööpäike.“

Täpselt 01:08 juulikuu öösel nägin ma oma elu kõige ilusamat vaatepilti. Kõige pealt hakkasid silma kaljud, mis suve heledas öös mõjusid kuidagi hoopis salapärasemalt kui päevasel ajal, sünged ja suured, nende taga sillerdav vaikne ookean ja kõige suurem lõõmavam päikeseratas. Ma jäin hingetuks. „Mää-mää,“ kostis ühe künka tagant vaikne hääl. „Bääää,“ kuuldus teise künka tagant. Kusagil helisesid kellukesed. Meri oli peegelsile. Kaljud veel suuremad kui kunagi varem. Ja päike palju ilusam kui päeval. See oli pilt, mida ei anna sõnadega kirjeldada. See oli pilt, mida ei anna pildil edasi anda. See oli midagi müstilist, salapärast ja suurt, mida peab ise kogema. Me istusime Yukoga pleedi sisse mähituna ühele kaljunukile ja nautisime täielikus vaikuses, mida vahepeal katkestas õrn lammaste määgimine ja tasane kellukeste helin, nautides vaatepilti, mida me kumbki ei teadnud, kas meil õnnestub veel kunagi näha. Sel ööl oli päike kuu. Nüüd tahaks ma veel vaid virmalisi näha, kahju et kõike ilusat ühe korraga ei saa.

*Päisepildil on ka vana Britt-Ida, kelle järgi meie Britt Ida nime on saanud. Temaga kohtumise üle on mul vaata, et veel kõige rohkem hea meel. Oli alles naine!

//

I just received a letter from Estelle, who is organizing reunion for 1997/98 Rotary exchange students in Norway. It seems so ridiculous to think, that it all happened 21 years ago. I am not that old am I? Well, okay, I must be, but only now am I starting to understand, what it means the older you get, the quicker time flies. The time has gone really quickly. There was a time, when we lost touch among the exchange students, because back then we would swap home addresses and phone numbers, emails were not invented yet. It is unbelievable to think, how much we wrote to each other. I actually still have a little box with all the letters. We gave all sorts of different promises, but then lost touch completely. Life interfered.

 Until Facebook brought us back together, which is not that pointless after all. It was quite funny to see how we have all changed over the years and who lives where. We still share old, nostalgic photos and memories. We are old 😉 But the memories from that one year are really for life time.

 It was not long ago when we spoke about northern lights and midnight sun. I still haven’t seen northern lights, but I have enjoyed midnight sun together with Yuko and Anton. I will never forget that.

 For some reason I had the opinion of midnight sun being overrated and something invented to attract tourists. That must have been the stupidest thought of my life, because nothing yet has been able to delete that sight from my memory. I had just run out of film in my camera and so I have only one vague photo of midnight sun, but the more special is that experience and memory in my mind. It hadn’t turned dark yet, although the time must have been more that 12 AM. Me and Yuko were sitting next to a pond near our campsite, splashing our feet in the warm water and enjoying evening sky in the day light.

 “ This must be the midnight sky,” I told Yuko. Yuko nodded.

 “I wouldn’t say it is something special,” I continued. “It is just light outside.”

 “But so pretty, isn’t it?” Yuko added. Now I was nodding.

 A moment later, Anton came to find us. “Oh there you are. I have been looking for you everywhere.”

 We got scared, “is something wrong?”

 “Not at all. Let’s get in the car and drive to see the midnight sun.”

 “Midnight sun? Isn’t this … I thought that, because it is light … this is it, “

I stuttered.

 “This?” Anton made so big eyes out of surprise. “This is just light summer night. Midnight sun is midnight sun.”

 Exactly at 01:08 one July night I witnessed the most beautiful sight I had ever seen in my life. First we spotted cliffs that seemed so much more mysterious in the bright summer night compared to day time, grim and  huge. Behind them, quiet ocean and the biggest and brightest sun ever. I was breathless. You could hear a quiet “baa-baa” behind one hill. “Baaaa,” behind another. Bells were tinkling. The sea was so sleek. The cliffs bigger than ever. And the sun prettier compared to day time. It was a sight you could not describe with words. It was a sight you couldn’t perceive on a photo. It was something mystival, mysterious and so great, that you have to experience it yourself. Me and Yuko sat on the edge of a cliff, wrapped in a blanket and just enjoyed the scenary in silence, not knowing if we would ever be able to experience it again. That night, the sun was the moon. Now I would only like to see the northern lights too. Pitty you can’t have everything beautiful at the same time.

 On the header picture is old Britt-Ida, after whom we named our Britt. Meeting her has made me the happiest of all. She was a woman with a capital W!

Leave a Reply