Kuu aega tagasi avastasin ma Oslo lähistel metsas pärli. Kui mul seekord oli vaja Oslos ööbida kolm ööd, siis ei olnud kahtlustki, kus ööbida. Loomulikult samas kohas. Esiteks on kolm päeva steriilses hotellitoas nelja seina vahel lihtsalt ahistav, teiseks selle selle hotelli hämmastavalt rahakotisõbralik hind, kolmandaks on selles väikeses bed and breakfastis kodune tunne, neljandaks väga maitsev toit ja viiendaks ning ehk kõige olulisemaks erakordselt meeldivad võõrustajad. Per Erik ja Rosmary on natukene nagu karakterid mõnest vanast Prantsuse filmist – šikid ja elegantsed.
Olgugi, et võõrustajad olid seekord haiged – ühel kerge külmetus ja teine oli just südamerikkega haiglast tulnud, ei lasknud nad latti alla. Me küll püüdsime aidata ja uurisime, kas on midagi, mida me teha saame, kuid võõrustajad jäid endale kindlaks. Nende külalistel peab olema nende juures nii hea, et nad tahavad tagasi tulla. Nii valmis ilma hinnaalanduseta õhtul võrratu guljašš ning hommikusöögilaud oli värsketest hõrgutistest lookas.
Suhtlus nendega lihtne ja soe nagu ka eelmine kord. Seekord oli meiega enamuse ajast ka nende 12-aastane tütrepoeg Gregory ja nii nagu vanavanemad oli ka lapselaps nagu teisest maailmast. Teda huvitas Ida-Euroopa kirjandus, ta teadis maailma ajaloost ja poliitikast kui meie ning reisi lõpuks teadis ta Jaan Krossi kohta rohkem kui meie. Ausõna.
Gjedsjø Gaard on muinasjutuline. Ma loodan, et mul on põhjust sinna varsti tagasi minna. Kui muidugi tuba saab. Nende maja on kogu aeg broneeritud. Ja ma ei imesta, miks. Huvitav, kas kõik külalised hindavad neid inimesi, detaile, lugusid? Mulle igatahes on see koht ja need inimesed nii hinge pugenud.
