Idaga koos reisimises ei ole minu jaoks midagi uut. Idaga koos tööreiside tegemine ei ole minu jaoks midagi uut. Idaga koos töötegemine ei ole minu jaoks midagi uut. 90% ajast on kõik sujunud ja Ida on väga taibukas laps, kes saab aru, kuna ma pean tööd tegema ja kuna ta peab omaette mängima. Ka hotellides käitub Ida alati hästi. Ei kisu asju, kuulab üldjuhul sõna ja on lihtsalt üks tore laps. Jookseb ringi, suhtleb inimestega ja pakub rõõmu ja nalja.

Kuid võib minna ka teisiti. Eile ja üleeile oli Ida täiesti võimatu! Algas kõik sellest, et hotellis (või noh seda imelist bed and breakfasti on tegelikult lausa patt hotelliks nimetada) pidi ta eputama. Eputades muutus ta loomulikult vallatuks ja ülemeelikuks. Aga kui ta muutub vallatuks ja ülemeelikuks, muutub ta suureks kobakäpaks – nagu elevant portselanipoes. Sõna otseses mõttes. Ja kui igal pool on kallid ja purunevad asjad, siis tuleb pead kinni hoida. Õnneks läks kõik muidugi hästi, aga jumala eest kui palju ma teda keelama pidin. Kõue mõisas, kus ta on harjunud käima ja Satu juures, kus ka palju kalleid ja purunevaid asju, ei ole tal mingi probleem aru saada, kuidas käituda, aga üleeile siin…oeh…

Lisaks tekkis tal mingi jonn. Ja reaalselt ei lasknud ta mul absoluutselt tööd teha. Muudkui kiunus ja nõudis, et ma temaga koos midagi teeksin. Tule ja tee ja ole! Mitte grammigi rahu. “Ida, emme PEAB tööd tegema!” ei mõjunud absoluutselt. Täiesti äravahetatud laps. Mul tekkis juba vahepeal hirm, et keegi on minu lapse endale võtnud ja mingi sõnakuulmatu lapse asemele andnud. Paar korda kaklesime ka, lubasin Ida lennuki peale panna ja vanaema juurde saata. Siis tuli Ida minu juurde ja ütles, et ta ei taha halb laps olla, et emme on kõige kallim. Muidugi me leppisime ära. “Ma ei taha sinu peale kuri olla,” ütlesin ma Idale ja kallistasin teda. Ida puges mulle kaissu ja ütles, et tema ka ei taha jonnakas olla. Nii armas ja nii siiras, et mul tekkis kohe paha tunne, et temaga karm olin olnud. Hetk hiljem aga jonnis ta, et ma temaga 46329 kord pärleid kokku ei pane.

Ma kohe oota hirmuga tänast päeva kui me koos temaga peame pulmamessile mimema. Jumala eest, KUIDAS on võimalik, et sellel reisil on minu muidu vahva ja mõistliku reisiselli asemel väikene monster? Aga võib-olla on ta täna õige jalaga voodist välja astunud ja jonnijuurikas ka välja läinud?