Esiteks, on ikka totter väljend tegelikult ja teiseks, ega ma just ei pillinud, lihtsalt pahane olin enda peale natuke.
Millest ma räägin?
Üks päev just mõtlesin, et peaks kirjutama autosõidust ja autosõiduoskustest, sellest, kuidas Norras (eriti Lillehammeri küngastel) elamine õpetas mind autoga sõitma. Varem ei julgenud ma isegi mõnda parkimismajja sõita, et noh äkki pean kallaku peal seisma jääma ja siis ei saa enam minema. Lillehammeri küngastel elades ei olnud sellist varianti, et päevas vähemalt 4093 korda ei peaks mõnel ulmelisel künkal valgusfoori taga oma korda ootama või et oleks igasugu künkaid vältinud. Seal ei olnud see lihtsalt võimalik. Ja kui juurde veel panna libedad teed, lumi ja kitsad tänavad, kust mul paar korda olude sunnil oli vaja ka alla tagurdada, nii et ühel pool paks lumekraav ja teisel pool kuristik (okei, liialdan veidi, aga ka ainult natukene), siis ega muud üle ei jäänudki kui sõitma õppida. Noh nii päriselt. Mitte et punktist A punkti B mööda sirget teed kulgedes, vaid manööverdades ja tagurdades ja …ühesõnaga kõik, mida kunagi autokoolis selgeks ei saanud, tuli seal olude sunnil selgeks saada.
No ja nii ma siis mõtlesin, et eputan ja kiitlen veidi, kuidas ma ISEGI tagurdama olen õppinud autoga. Ei oleks pidanud mõtlema, sest see “pill tuli pika ilu peale”. Täpselt sama päeva õhtul tagurdasin ma autoga vastu posti, nii et tagatuli on tükkideks ja autol ka mõnus mõlk sees. Ma oleks tahtnud end maapõhja vanduda, et nii loll olin ja toda lollakat posti seal auto taga ei märganud, aga no mis sellest vandumisestki kasu oleks olnud. Okei, nats siiski vandusin, hakkas kergem küll.
Nüüd mul on kodus üks mõlkis auto ja üks üldse mittekäivituv auto. Jah, seesama, mida ma niikuinii üldse käima saamiseks pidin kapoti all ukerdades sisse ja välja lülitama. Kellelgi Range Roveri käigukasti pole niisama jalus vedelemas?