Mul on olnud igasuguseid töökohti – madalapalgalisest sekretärist ulmepalka saava müügijuhini. Kui ma nüüd tagasi vaatan, siis madalapalgalise sekretärina oskasin ma palju paremini majandada kui ropult teeniv müügijuht, sest viimasel juhul ei tajunud ma raha väärtust. Mu väljaminekud olid kordi suuremad kui nad oleksid tohtinud olla, aga ma olin noor ja loll, mõtlesin, et see ongi minu tasu, mina olen end koolitanud, mina olen end täiendanud. Elu mõte oli teenida võimalikult palju ja tarbida võimalikult palju. Täna on mul natuke piinlik sellise mõtteviisi pärast.
Ma ei ole ka täna mingi “seebiriivimise” fänn ja ei käi ringi käes loosung “raha paha”, aga mind teeb kurvaks inimeste suhtumine rahasse. Ja eriti kurvastab mind “noorte karjäärinaiste” suhtumine. Rahasse, teistesse, muudatustesse. Inimesed ei oska näha suuremat pilti. Ka mina olen end koolitanud ja täiendanud, alustanud mutrikesena, aga kui mu palk oleks 2000+ eurot, siis ausõna ei tuleks ma selle pealegi, et vinguda, et saan 36 eurot kuus vähem palka ja keegi nüüd minu kulul “laialt elama” hakkab. Kui 2000-eurose (bruto)palga juures 36 eurot nii suur kaotus on, siis võib-olla tuleks oma liisingud ja laenud ja kulutused üle vaadata?
Ma käisin mõnda aega tagasi konverentsil “Eesti Ja Põhjamaad, Eesti KUI Põhjamaa?“. Me kõik teame ju kuivõrd oluline on meile eestlastele olla üks Põhjamaadest. See on meile olulisem kui laulupidu ja suitsupääsuke, rukkilillepurust rääkimata. Sellelt konverentsilt jäi mulle meelde mõte, et me ei saa kunagi (päriselt) üheks Põhjamaadest kui meie mõttemall ei muutu. Kasvõi astmelise tulumaksu suhtes.
Kuulanud erinevate poliitikute, sotsioloogide, teadurite ettekandeid arvan ma, et astmeline tulumaks võibki olla heaoluühiskonna üks alustalasid. Mulle tundub, et Eesti inimesed on liiga egoistlikud. Kas ma eksin kui ütlen, et klassikaline mõttemall on selline: “Aga miks mina pean rohkem makse maksma, kui ma olen rohkem end koolitanud ja rohkem tööd teinud, et saaksin parema töökoha ja parema palga, kui tahad ka rohkem teenida, siis see on sinu enda teha, leia endale tasuvam töökoht, mitte ära ole nõus väikesepalgalise töökohaga.”? Mina mõtlesin nii. Nii mõtleb täna ka “noor karjäärinaine”.
Mina vaatan (püüan vaadata) natuke kaugemale. Paljud tööd saab inimese asemel ära teha masin, see olukord muutub veelgi ja nagu isegi näete on maailm muutumises, rikkaid selle klassikalises rahalises mõttes tuleb juurde, kuid on ka kaotajaid – keskklass. Ja selle asemel, et mõelda, et nii kaua kuni minul on hea, on kõik ilus, tasukski vaadata laiemalt, minul on hea ka siis kui minu naabril ja tema naabril ja tema naabril on hea. Meil on erinevad võimalused, kuid me kõik oleme kuulnud ütlust “nõrgemat tuleb aidata”. Mina ei taha elada ühiskonnas, kus mingi osa inimesi peab vaesuses virelema, sest meil pole mingeid sotsiaalseid garantiisid (töötutoetus on ca 130 eurot kuus, kas te kujutaks ette kui jääte tööst ilma ja peate sellise summaga kuus hakkama saama mingi aeg? ja uskuge mind uue töö leidmine ei ole ühele tavalisele inimesele enam sugugi enam nii iseenesestmõistetav nagu me üleolevalt tihti soovitame) ja ise hoida samal ajal kiivalt kinni igast teenitud sendist.
Mina ravisin eelmisel aastal tasuta oma depressiooni tänu nendele inimestele (=lasin liugu kõrgema palgaga inimeste seljas), kes Norras rohkem makse maksid kui mina. Mul oli olemas frikort. “Innvilget frikort” on selline paberilipik, mis ütleb, et aasta jooksul oled sa arsti visiitidele kulutanud rohkem kui ette nähtud omaosa (2185 NOK), ülejäänu kantakse sulle pangakontole automaatselt tagasi ning edaspidi on arstiabi (sh psühholoog, psühhiaater) tasuta, sinise retseptiga ravimid (sh antidepressandid) tasuta. Muidugi on Norra toetuste jagamine selline teema, millest võiks eraldi postituse kirjutada, sest ka seal on palju liiga absurdseid toetusi, kuid Norra on näide sellest, et kõrgemaid makse ei pea alati kartma. Mis jumala eest ei tähenda seda, et võtame nüüd üle kõik sealsed maksud, mida meil veel pole, aga saate aru, mida ma mõtlen? Mina saan tasuta abi, olen rõõmsam, õnnelikum, töövõimelisem, minu pere on sellevõrra rõõmsam, õnnelikum, töövõimelisem, me anname endasi rohkem positiivset kui negatiivset.
Ärge saage minust valesti aru, ma ei arva, et riik on mulle midagi võlgu ja ma kiidan taevani süsteemi, kus ma saan midagi tasuta. Asi pole hoopiski mitte selles, vaid küsimus on pigem -kuna meile jõuab kohale, et ei võida see, kel on surres rohkem asju?
Päise foto: Tartu Ülikooli TV