Mu peres armastavad kõik muusikat, käivad laulupidudel, kontsertidel ja oskavad laulda. Minule on karu kõrva peale astunud. Või noh otseselt ehk ei ole ka, sest biiti ma jagan, saan aru kui keegi väga mööda laulab ja laias laastus pean vist viisi ka, aga laulda mulle ei meeldi. Mul iga kord tuleb okas kurku kui kusagil laulma peab. Sünnipäevalaulu või hümni või mida iganes. Ei oska ja ei taha!

Küll aga meeldib mulle muusika ja kui emme ütles, et neil kooriga Stockholmis jälle kontsert, siis olin ma muidugi platsis. Seekordne kontsert kandis nime “Sügav rahu”. Emme arvas, et Idal on ehk igav, et tema jaoks on rasked ja igavad laulud, aga ta eksis. Võib olla te Instagramist juba nägite, kuidas ta kaasa dirigeeris.

(Minu) vanaema vedasime ka (Ida) vanaema kontserdile. Kuna me mõlemaid vanaemasid kutsume vanaemaks, siis Ida alati täpsustab üle, millist vanaema ma mõtlen. Kas minu oma või tema oma. (Minu) vanaema on ikka täiega kihvt. Kodust väga väljas käia ei taha, ent samas on nõus tulema Rootsi reisile. Natuke ka lapsehoidjaks. Sellised vanaemad ei kasva puu otsas.

Aga tagasi kontserdi juurde.

Kontsert algas ja lõppes Pärt Uusbergi loominguga. Pärt Uusberg meeldib mulle täiega. Kellele ei meeldiks? Mulle meeldis ta juba “Klassis”, aga dirigendi ja heliloojana meeldib ta veel rohkem. Esimese poole suurimaks üllatajaks oli aga ühe Läti helilooja – Ē. Ešenvaldsi looming. Kõlas nii kaunilt, eriti üks lugu, kus üks siresäärne hõbekõri solistiks oli. Kohe kiskus endasse. Kuulasin muusikat ja mõtlesin oma mõtteid. Lasin end muusikal kaasa kanda. Mõtlesin selle peale kui ilus on muusikat kuulata, aga püha jumal kui kohutav oleks proovis käia, laule õppida, esineda. Viimane mõte pani mind õlgu võdistama. Ma ei suudaks eales esineda.

Väidetavalt läks esimeses pooles neil mingi lugu sassi, aga siinkohal tuleb kasuks see, et karu on kõrvale astunud. Ma ei saanud midagi aru. Tegelikult teised ka ei saanud. Nii et ehk ei saa siin mu karu ja kõrva süüdistada, ehk oli lihtsalt nii väike möödapanek, et keegi peale nende endi ei pannudki tähele?

Vaheajal nautisime kooki ja kohvi. Mina muidugi peaksin kookidest kauge kaarega eemalt käima, aga kus sa saad, kui nii ahvatlevad on. Kihvt traditsioon see kookide ja muude suupistete pakkumine.

Teine osa kontserdist algas looga, mis kandis nime “Sügav rahu”. Keldi palve, millele koori üks dirigent (ja helilooja) oli muusika teinud. Väga hästi õnnestunud muusikateos. Kontserdil oli sel korral ka külaliskoor – BFM Segakoor Eestist ja nii tehti kuulajatele väike vimka ka selle teose esitamisel. Eesti koor oli laval publiku ees ja Rootsi koor laulis publiku selja taga. Natukene oleks see efekt ilmselt parema akustikaga saalis rohkem esile tulnud, aga väga mõnus lahendus oli.

Eesti koor, kes laulis ka veidi traditsioonilisemaid jõululaule, oli muide vägev. Energiline, kõlas hästi kokku ja solist oli ka fantastiline.

Ma tahaks, et ma teaks muusikast rohkem ja mõistaks muusikat rohkem, et saaksin selliseid kontserte ka päriselt “arvustada” või hinnata, aga samas ma usun, et see polegi ehk nii oluline. Las pärisarvustusi kirjutavad eksperdid, oluline on ka see, et kontserdid meeldivad ja pakuvad emotsiooni minusugustele karukäpaga pihta saanud võhikutele. Kui te elate Rootsis või teate, et käite Stockholmis tihti, siis hoidke nende Stockholmi Eesti segakoori lehel silm peal ja vaadake, kas õnnestub ka mõnele kontserdile tulla. Väga soovitan! Nii minusugustele võhikutele kui proffidele.