Jõudsime tagasi koju Ussipessa. Ei saa öelda, et oleks väga jõululine tunne olnud. Lund ei olnud, kodu oli nii vähe või palju jõuline kui me ta jõudsime sättida, ehk siis mitte rohkem kui kuus toas, aga kodus oli korras ja puhas (mille me paari minutiga ellimineerisime, sorry, Marek) ning kodus ootas meid terve hunnik kingitusi. No nagu jõulud oleks:D

Ahjaa, ma pidin enne koju jõudmist Marekile helistama, sest mu ei olnud meie turvasüsteemi kood meeles. Püüdsin koju sõites meelde tuletada, algus tuli meelde, aga lõpp mitte. Või noh nagu tuli ka, sest ma jätan koode meelde mingi seostega, kuid siiski tundus see vale olevat. Ei riimunud. No ja nii ma Marekile helistasingi. Ilmselgelt olime me kodust kaua ära olnud kui enam ei tea, kuidas koju sisse saada.

Aga et siis pakid.

Esiteks pakike Aravonilt.  Placent Activi tooteid olen ma aastaid kasutanud, šampoon on siiani üks mu lemmikuid ning juukseseerum tõepoolest on toiminud.  Nüüd on Aljona võtnud eesmärgiks uuenenud kaubamärgiga maailma vallutada ja teate ma ausalt ütlen, et ma isegi ei kahtle selles, et tal see õnnestub. Ma tean teada juba päris pikka aega ja nii sihikindlat naist teist ma juba ei tea. Kui kade olla, siis Aljona peale isegi võiks vist olla. Igal juhul tuult tiibadesse ja tänud paki eest, me very happy.

Teiseks ootasid mind kodus Anu Kaelussoo Design kindad, mida ma juba ammmmmmu olin oodanud, aga need saabusid just siis kui ma olin ära sõitnud ja nii ma elevuses ootasin, et kuna ma ometi oma kukeseenekindad kätte saan. Ma olin neid väga pikalt nillinud, lõpuks otsustasin endale jõulukingi teha. PS: Kui te veel otsite kingitusi, siis siiras soovitus on need kindad. Esiteks 70% meriinovillast ja seenesõbra unistus, ja teiseks – nii imekaunis pakend, ei raatsinud kohe lahtigi pakkida.

Kolmandaks saime me Idaga teha lahti terve trobikonna jõulukalendri pakke. Me sõbrannadega teeme igal aastal jõulukalendrit, sel aastal sõitsin ma ju 3.12 juba ära ja ei viitsinud midagi kaasa võtta (kuigi läksime autoga, aga peale kahenädalast reisi on auto niigi nagu mustlaslaager). Nüüd saime me 4-18 kuupäeva pakid lahti harutada. Jeeeeeiii! Ma sain aru, MIKS me seda kalendrit teeme. Mu jaoks on see natuke piin, sest ma olen nii kehv kingitust tegija. Mitte et ma ei tahaks, VÄGA tahan, aga no ma lihtsalt olen laisk ja jätan sellised asjad viimasele minutile, mis tähendab stressi ja suvaliste asjade kokku ostmist. Mitte nagu minu sõbrannad. Nende kingid on läbimõeldud ja isiklikud. Okei, ma tegelikult ka ikka püüan, aga mitte nii nagu nemad.

Neljandaks käivad minu jaoks jõulud käsikäes tädi Merle piparkookidega. Need on nagu meistriteos ja igal aastal jõulude tipphetk. Ausalt. Vaidlete vastu? No palun kui julgete!

Ja neljandaks oli Marek ometi lõpuks hakanud elutoa remonti lõpetama.  Kui elutuba üleni valgeks saab, siis mulle tundub, et saab jälle päris kena. Kümme aastat sama seinavärv oli mind ikka hullumiseni ära tüüdanud.

Ja no ikka nii lõpmata armas on, et mul on sõpru, kes ikka jõulukaarte saadavad. Ma jumaldan jõulukaarte! Luban igal aastal, et saadan ka, aga teen seda siiski harva. Sest noh “ah homme saadan” (mul on tihti kaardid valmis, ümbrikus ja isegi margid peal) ja siis on juba jõulud ülehomme ja mulle tundub et pole nagu enam pointi saata. Jepp, mina. Täna igatahes saime me postkastist kaks esimest jõulukaarti.