Mõnda aega tagasi sain ma endale veerandkasuõed või kuidas iganes neid uusi sugulasi kutsuda. Käisime pulmas ja afterpartyl. Uue kasuema pool. Kuna tal on mitu lapselast, siis oli seal ka palju mänguasju ja mulle korrati mitu korda, et siin on hea olla, et lapsed saavad mängida ja täiskasvanud omavahel juttu rääkida. Ma pean käsi südamel ütlema, et ma tõesti ei hoidnud oma lapsel seal silma peal ja kui me üleväsinud lapsega (ja, jah, mina olin svipsis ja väsinud) hakkasime koju minema, tahtis ta kaasa võtta ühe mängusülearvuti (mida kõik nägid ja ütlesid “jaajaa, pole probleemi). Ma leidsin, et lihtsam ongi see lasta tal kaasa võtta kui kuulata üleväsinud lapse nuttu.
Ida teab, et ei tohi võõraid asju kaasa võtta, aga kui te olete lapsevanemad, siis te teate, et üleväsinud laps ei ole ratsionaalne ja vanemana ma ausõna ei tahtnud draamat. Mõtlesin, et pole hullu hommikul saab tagasi. Juhtus aga nii, et pakkides oli Ida selle pannud minu kohvrisse, avastasime selle kodus ja enne kui ma jõudsin öeldagi, et saadan selle tagasi kui Norrast tagasi oleme, sain ma vihjeid, millest ma siis aru ei saanud, lõpuks pidi perekond mulle kirjutama, et hea meelega tuleb arvutile Tallinasse järgi. Väga vahva, aga meid ei olnud kahjuks kodus ja nii ka kirjutasin. Olen kodus tagasi ja kohe panen Cargosse. Lastel ikka juhtub. Ma ei näinud tõesti, et see oleks maailma suurim probleem olnud. Laps võttis perekonna juurest mänguasja kaasa. Laenuks. Mitte endale. Ei varastanud. Kõik nägid. Kõik teadsid. Me selgitasime koju jõudes, miks ei tohi võtta ja et tuleb tagasi saata. Ja siis sain ma täna sõnumi (isa naise tütrelt):
“Tervitused 
Võib olla ma käitusin ebaadekvaatselt ja lapsikult, aga isegi mu KÕIGE TERAVAMA KEELEGA sõbrannad ei kirjutaks mulle nii. Ma teadsin, et Ida võttis sarnaselt kroonilt nagu päisepildis ära kristallid, aga tundes oma last, siis ma tean, et ta ei ole lõhkuja tüüp. Mida te veel lõhkuda sai? Samas võib olla ma eksisin. Ja ma kirjutasin vastu. Lapsikult ja solvunult. Aga ma solvusin. Päriselt. Sest toon oli ebameeldiv. Kõrk. Ja üleolev. Ma vastasin:
“Kuhu Smartposti panen? Ja ära muretse rohkem me ei tule külla. Laste mänguasjad saavad ikka kannatada mängu käigus ja ausalt öeldes ma ei arva ka et kadunud “kristallid” krooni pealt kõige olulisemad on maailmas, aga kui midagi hinnalist on tõepoolest katki, siis palun esita mulle arve ja sellisel juhul vabandan. Aga nagu öeldud sa ei pea rohkem muretsema, et ma oma lapsel teie juures silma peal ei hoia. Ta nimelt ei satu sinna rohkem. Mulle on olulisemad head suhted kui mänguasjad.”
Võib olla ma käitun hetkel vastikult sellest siin kirjutades, aga ausalt, meil käib külas väga palju lapsi. Ja ikka juhtub, et tehakse midagi katki, midagi joonistatakse täis, tehakse asju, mida ma tegelikult ei lubaks, aga seni kuni nad ei lõhu mu kristallvaase ja hõbeehteid, siis mõtlen ma, et lapsed on lapsed. Mängu käigus juhtub asju. Ja ka meilt võetakse asju kaasa. Tuuakse tagasi. Kuu. Kahe. Kolme pärast. Põhiline on pärast selgitada. Ja kui ma oma lapsikule vastusele sain uueks vastuseks sellise sõnumi:
“Vabandan, kui su tundeid riivasin sellega, et minu teadmata omandatud arvutit tagasi küsin. Kombeks on laenamisel luba küsida. Ühtlasi on mul kahju, kui sellise palve peale solvud ja häid suhteid lõhkuma asud, kuna ehkki polnud kristallid tõesti kõige suurem mure maailmas, siis minu laste jaoks olid need tõesti olulised – nende jaoks on sellise asja moraalne väärtus väga suur, vastasel juhul poleks ma sellest juttugi teinud. Ootan arvutit tagasi aadressile, kust see kadus.”
Ja ma ei saa midagi parata, aga ma vihastasin selle sõnumi peale nii, et ma sellest hetkest alates keeldun rohkem nende inimestega suhtlemast. Esiteks – mind ja mu last reaalselt tembeldati vargaks. Teiseks “mõnedest mänguasjadest” sai vaid üks kroon, sest ma teadsin, mida Ida “lõhkus”. Lisaks istus sel ajal kui Ida “moraalse väärtusega” mänguasja “lõhkus”, see kirjutaja Ida kõrval. F**k, ütle siis või pane väärtualik asi ära, ütle otse, silmast silma, näkku, mitte ära saada pärast mingit ärapaneva tooniga kirja.
Inimestel on nii erinevad moraalsed väärtused.
/p>