Ma olen üks väga kummaline inimene. Aga seda te juba teadsite. Kui te teate mind natuke rohkem, siis te teate ka seda, et selle asemel, et öelda midagi head, ütlen ma midagi sarkastilist. Nagu kodukootud Chandler Bing. Üllatate mind lilledega, siis ma ei ütle, et vau kui äge või aitäh, vaid “lollakas” (=vau kui äge, aitäh). Ütlete, et sa näed hea välja, vastan ma “lollakas” (=vau kui äge, aitäh). Teete midagi naljakat, ütlen ma “lollakas” (=vau kui äge). Teeb kodus Mareki midagi naljakat, kummalist, ütlen ma “lollakas” (=vau kui äge). Ühesõnaga. Ühe parasiitsõnaga, millega muidu heameelt ei väljendata, väljendan mina heameelt.
Error tulen siin loos sisse siis kui selgub, et ma väljendan sama sõnaga ka oma pahameelt. Kõik on lollakad, kui midagi pekki läheb. Ka Marek on lollakas. Ja Ida on ka kahjuks lollakas. Kui ma ärritun. Ma ei olnud selle peale mõelnud KUI palju meie majas üht (minu arvates) süütut sõna kuulda võib, seniks kuni…
…jälle kord avas Ida mu silmad. See oli selline ebameeldiv ja valus tõehetk. Hetk, mida ei tahaks endale tunnistada. Hetk, kus saad aru, et oled oma last ja tema taiplikkust (jälle!) alahinnanud. Ta saab aru PALJU rohkem kui ma olen eeldanud. Ehk siis kui tädi Kaisa Ida lasteaiast ära tõi, olid nad väga diipe vestlusi maha pidanud. Muuhulgas oli nelja-aastane Ida tädilt küsinud: “Mida ma peaks tegema, et emme issile enam lollakas ei ütleks?”
Saate aru jah? Mida MA peaks tegema? Nii küsib nelja-aastane laps? Ei olnud meeldiv seda kuulda, tegi haiget ja ma tundsin end täiesti ebaõnnestunud emana (jälle!), aga samas oli mul nii hea meel, et Kaisa seda mulle ütles. Nüüd ma saan end veel parandada. Muidu ei oleks ma teadnud KUI palju see “süütu” sõna last TEGELIKULT traumeerinud on. Sest nagu öeldud, 90% ajast kasutan ma seda oma hea meele väljendamiseks, aga 10% ajast ka oma ärrituse väljendamiseks. Ida on näinud mõlemaid emotsioone. Ja pole siis ime, et ta ei saa aru, miks ma issile “lollakas” ütlen kui Marek mul ümbert kinni haarab ja kallistada tahab.
Ma olen ise lollakas (olnud).