ehk “Idal läheb väga hästi” ütles mulle Ida rühmakaaslane Hedvig kui ma Idale eile lasteaeda läksin. Seletas mulle, mida Ida päeval teinud on ja mida ta praegu tegema jäi. “Aga mina lähen koju,” lisas ta muretult ja jooksis liumäele liugu laskma nii kaua kui ema väikese vennaga järele jõudis. Mütsi peas ei olnud, hõlmad olid lahti. Lähedal asuva kooli hoovil mängisid lapsed pusade väel palli. Väljas ei olnud otseselt külm, aga siiski november.
Olles nüüd harjunud Eesti lasteaia rutiiniga, tundus see kõik natukene harjumatu, aga samas nii mõnusalt kodune. Naljakas, kuidas inimesed siin laste ja enda riietamisse nii suvakalt suhtuvad, lapsed ise otsustavad, mida nad selga panevad, kuna ja kui palju. Oma asi, kas on külm või soe.
Aga Idast.
Idal on esimene lasteaia nädal tõesti imehästi läinud, arvestades seda, et ta norra keeles enam rääkida ei julge/oska ning et ta Eesti lasteaias on vägagi tujukas laps, nii et õpetajad meile ütlevad alati, kuna oli draamapäev ja kuna rahulik päev. Siin ei ole ma nädala jooksul kuulnud Ida kohta kordagi ühtegi “kaebust”. Huvitav, millest see tuleb, et ta kahes lasteaias end nii erinevalt üleval peab? Ma mõtlesin, et ehk on asi tõesti keeles, aga selles ei ole loogikat, sest tegelikult peaks see teda veel rohkem vihale ajama kui keegi tast aru ei saa. Ma tunnen oma last. Mõnikord ma ei saa aru ja siis läheb põrgu lahti.
Ka kodus on ta olnud IDEAALNE laps. Ilma naljata. Kui meil kodus Eestis algab IGA hommik jonniga, lõpeb IGA päev jonniga ja vahepeal tuleb veel natuke jonni lihtsalt igaks juhuks, siis siin ei ole Ida nelja päeva jooksul ÜHTEGI KORDA jonninud. MITTE ÜHTEGI! Ja ma ei liialda. Ptüi, ptüi, ptüi, loodetavasti ei sõnu ma täna õhtut ja homme varahommikut ära. Meil on vaja kell pool viis ärgata, et lennukile jõuda.
Millest see tuleb, et ta siin on nagu ära vahetatud olnud? Iga päev lähen ma talle pool neli järgi (natuke harjumatu on nii vara jälle lasteaeda minna ja saan kätte läbimärja või mudase lapse), me sõidame bussiga koju, käime poes, jalutame koju, teeme süüa, vaatame multikaid ja hiljemalt pool kaheksa on Ida magama jäänud. Ise. Vabatahtlikult. Ilma jonnita. Sihuke idüll, et ma ei suuda aru saada, mis toimub.
Jõulud on ilmselgelt lähedal, sest poodidesse on jõudnud julebrus (jõululimonaad).
Avastasin täna seinalt, et ühise koosviibimistunni ajal olid lapsed lisaks muudele tegevustele lugenud kõik koos päevi selleni, kuni Ida jälle lasteaeda tuleb. Mu meelest on see nii ütlemata armas. Ajaa, no lõunaks ja õhtuooteks söövad ikka võileibu. Aga on elus. Kaks korda nädalas saavad sooja toitu ka;)