Loen siit ja sealt isadepäeva kohta. Üks kirjutab kinkige asju, teine kirjutab väärtustage aega, kolmas kirjutab, et isa saadab teda pidevalt v***u, neljas meenutab idülli, viies räägib, mida meisterdab, kuues…Ja siis olen mina. Isadepäev ei tekita minus mingit emotsiooni. Tegelikult ka emadepäev (aga isadepäeva valguses jätame selle teema kõrvale).
Asi ei ole selles, et ma olen isata üles kasvanud. Ma püüdsin oma lapsepõlvest meenutada, kas mul on lasteaiast mingeid mälestusi isadepäeva peost või üldse pidudest, kus mu isa oleks võinud kohal olla, aga mul ei ole ühtegi mälestust. Ma ei tea, kas siis ei tähistatud isadepäeva või ma isata lapsena lihtsalt olen need peod enda jaoks ära blokkinud mälust. Ma ei mäleta,et isadepäeva oleks kuidagi eriliselt tähistatud. Võib olla siis tähistati rohkem armee aastapäeva? Ei? Ja?
Praegu tundub mulle natuke, et isadepäevale pannakse liiga palju rõhku ja minu meelest ei ole see õige, sest ma tean vähemalt sadat (okei, kirjanduslik liialdus) peret, kus isa ja ema omavahel isegi ei suhtle, nii et mis isadepäevast me siin räägime.
Asi pole ka selles, et mu isa või isad (mingil määral läheb ju kasuisa ikka ka isa alla) oleks isadena täielikud mölakad olnud. Eks nad oma veidral moel on ikka minust hoolinud, kuid “tüüpiliste eesti meestena” ei ole nad seda osanud välja näidata. Kui siis vaid purjus peaga. Või salaja. Oma isalt olen ma kunagi saanud kõne, mis mul meelest ei lähe. Ta ütles, et ma pean teadma, et mina ja mu vend oleme ta elu suurimad ja ainsad saavutused. Suured sõnad, natuke nukrad, aga jäid meelde. Rohkem ei ole ta (ega ma) teineteisele armastust avaldanud. Oma kasuisalt olen ma kiitust enda kohta kuulnud salaja. Kiitis oma sõbrale kui tark ja tubli ma olen. Ma kuulsni kogemata seda vestlust pealt. Üks kord.
Need kaks poolikut isa on kindlasti omajagu mu iseloomu ja närve p****e keeranud, ent samas on nad kummalisel moel aegajalt kokku andnud ka ühe terve isa. Kui üks ei tulnud, siis teine tuli ikka. Kui ühe peale olin vihane, siis samal ajal teise peale ei viitsinud olla. Samas tähtpäevad pole kummagi jaoks kunagi midagi tähendanud. Nii ei saagi ma kuidagi isadepäevast hoolida, sest isadepäevast pole meie peres kunagi keegi hoolinud.
Seda pole ma terve oma elu tähistanud rohkem kui ühe kohmaka kohustusliku telefonikõnega. “Head isedepäeva siis!” on puhas formaalsus, millel puudub igasugune emotsioon. Nii suhtun ma tegelikult ka Ida isa päeva suhteliselt kiretult. Ehk ei ole aus, aga lapsepõlv… Ma suhtungi päeva nii, et see ei ole minu isa päev. Muidugi teeme me issile mingi kingituse, sest Ida arrrrrrmastab kingitusi teha, aga muus osas ei ole see päev eriline, sest Ida ja Marek teevad midagi koos iga päev. Dünaamiline duo! Kui Ida saab vanemaks, siis las ta otsustab ise, kuidas ta oma isaga seda päeva veeta tahab.
Tulles tagasi minu oma isa juurde, siis ma tean, et ta ei ole väga laste inimene, ta ei oska nendega suhelda. Kui päris aus olla, siis mul tekkis isaga mingi suhe alles umbes kümme aastat tagasi. Varem oli kogu meie suhtlus pigem formaalsus, kümne aastaga on mul oma isaga seoses tekkinud isegi mingid mälestused, millest rääkida. Kui mu vend ja ta õde mingeid vanu asju meenutasid, siis teinekord ikka torkas südames, et miks neil on olnud (minu) isa, aga mul mitte, kuid mida aeg edasi, seda rohkem olen ma hoopis tänulik. Tänulik, et mul tänu isale on supercool, übersarkastiline ja tark väikevend ning kreisist veganist välismaine veerandõde, kes on nii minu moodi oma ellusuhtumiselt ja hoiakutelt. Ilma isata mul neid poleks. Ja ilma kasuisata ei oleks mul oma pisikest õde, keda ma aegajalt maapõhja kirun, ent kuuni ja tagasi armastan. Kui nii võtta, siis on see isade päev ikka tähistamist väärt!
Sel aastal on mul kahtlane tunne, et ma kingin oma isale midagi. Isadepäevaks. Esimest korda elus. Me läheme päev varem kõik koos tema abielu tähistama, seda salajast. Mu isale meeldib vahuvein (hmm, geenid, sest mulle ka!). Mul on tunne, et ma kingin talle pohmaka.
