Olgugi, et me oleme Idale sada tuhat korda õpetanud, et poest ei saa kõike ja üldjuhul on see nämmutamine vilja kandnud, siis ikka tuleb ette olukordi, kus tal kõik meelest läheb, jonnihoog peale tuleb ja korvi on vaja laduda kõike, mida hing ihkab. Ja kui seda ei saa, siis läheb jonnihoog üle jalgade trampimiseks ja kisendamiseks.
Alguses juhtus see poes pea iga kord, sest ta ei saanud aru, miks ta ei võtta kõike, mida ta tahab. Mingi hetk aga läks see üle ja ta sai aru, et kõike ei saa. Ta teab, et tema tohib endale valida jogurtid, kohukesed, juustu, makaronid ja muud sellised asjad, mida ma ikka tavalisel poenädalal kappi ostan. Kui tahab korvi visata ühe jogurti asemel kaks, siis järgi ma ei anna. Läheb üks jogurt. Samas Ida on kaval. Ta küsib juba kodus, kas tohib kolm jogurtit osta ja teinekord ma vastan lihtsalt süvenemata jajah, mis tähendab seda, et poes kuulen ma “sa ju lubasid”.
Aga kommilett? Alguses oli sellest möödumine piin ja oma närvide säästmiseks lubasime me tal midagi sealt võtta. Siis aga tabasime end mõttelt, et oot, mis asja – iga päev magusat! Sellele tuli lõpp teha. Isegi kui see tähendas, et kaotasime selle protsessi käigus hunniku närve. Nüüd teab Ida, et kommi saab vaid reedel ja laupäeval. Mitte et ta teaks, kuna need päevad täpselt on, sest iga kord poes küsib ta, kas täna on kommipäev ja oh neid suuri silmi, kui selgub, et tõepoolest ongi kommipäev. Mitte-kommipäevadel ütleb ta, et läheb lihtsalt vaatab kommiletti. Me olime kindlad, et see ei tähenda sugugi mitte vaatamist ja küllap ta püüab ikka kuidagi midagi ka korvi pista, aga ei, ta tõepoolest vaatab.
Kui tundub, et temaga saab mõistlikult poes käia, siis tegelikult see ikka nii lill ei ole. Iga leti juures küsib ta, kuna me seda või toda ostame. Jube tüütu, aga vähemalt ta ei nõua neid ja ei karju. Reeglina. On muidugi ka väga lärmakaid reegleid. Kõige keerulisemad on riiulid, mis täis Lotte ja Elsa piltidega karpe. Me oleme endale kindlaks jäänud või siis püüame ka neid vahesid vältida olgem ausad.
Mänguasja- ja riidepoed olid mõnevõrra keerulisemad. Kõike oli vaja. Kui ei saanud algas draama. Nii hakkasin ma teda õpetama, et seekord vaatame vaid välja, mis me tahame ja siis teinekord tuleme ostame. “Issi ostab!” oli Ida vastus siis iga asja peale. Ma lihtsalt noogutasin selle peale. Nipp toimis nii kaua, kuni me kõik koos poodi sattusime. Siis sain ma aru, et see ei olnud kõige targem nipp. Nüüd oli kõike vaja. Jõudsime kokkuleppele, et ta saab vaid ühe asja. Mis aga siis kui ta tahtis kõige suuremat ja kõige kallimat asja või absoluutselt kõige mõttetumat? Mul on põhimõte, et suvalisel päeval ei pea laps saama mänguasjapoest suuri asju, sest ta ei oska lõpuks hinnata kingitusi, mis ta saab sünnipäevaks, jõuludeks, mingi üllatusena, sest kinkide ja asjade saamine on tema jaoks nii tavaline. No aga kui ta ikka võtab kõige kallima Lego komplekti riiulilt? Siis ongi kaks varianti – kas on õnnestunud rahulikult selgeks teha, miks ta seda asja ei saa või oleme me poest kisades lahkunud. Igatahes ma keeldun kogu aeg mänguasju ostmast. Ma näen juba praegu, et meil on kodus liiga palju asju ja see on koormav. Ma ei taha isegi mõelda, milline oleks meie kodu siis kui ma “hea emana” kõik ta soovid täidaks, sest “oma lapse jaoks pole ju millestki kahju”. Ma ei taha, et temast saaks inimene, kes üle kõige hindab vaid asju.
Praeguseks on Idaga võimalik ka mänguasjapoodi minna nii, et ta lihtsalt vaatab ja küsib sada korda, kuna me midagi ostame, aga reeglina me lihtsalt vaatamegi. Aega läheb meeletult, sest IGAT ASJA on vaja vaadata, kuid see pole just väga traagiline. Kui Ida on minuga terve päev koosolekutel kaasas olnud, siis ma ikka premeerin teda lubades tal mänguasjapoest valida ühe asja. Ainult ühe asja. Viimasel ajal läheb see ka täitsa hästi. Valimine võtab miljon aastat aega, sest kuidas sa selle ühe ja õige välja valid, kuid hakkama me saame. On ka muidugi erandeid.
Nüüd olen ma püüdnud Idale selgitada raha olemust. See on ikka täitsa raske. Kui ma seletan, et mul ei ole iga asja jaoks raha ja kõike ei saa osta, toob ta oma rahakoti välja ja ütleb, et tal on. Ongi. Viis senti. Kroon. Paar eurot. Puulehed. Kommipaberid. Piletid. Nende eest pärismaailmas aga autot ei saa. Mõned korrad olen ma lubanud tal puulehtede eest kommi osta ja ise “puuduva” summa juurde pannud, aga nüüd kui ta juba nii suur on, ei saa me seda mängu enam mängida. Ja ma püüan talle selgitada, mis on raha. Ei tule hästi välja. Ma ei tea, kuidas seda teha. Juba nadi on ka niisama öelda, et “emmel ei ole raha”, ei taha talle kuidagi kinnistada, et meil polegi mitte millegi jaoks raha. Tahaks ikka mingit loogilisemat talle õpetama hakata. Nippe? Soovitusi?