…kui inimesed pidevalt leiavad vabandusi ja õigustusi, miks ei saa. Eriti tööalaselt.

Ma olen põhimõtteliselt kogu oma elu teinud müügitööd, mulle meeldib, aga meeldib vaid siis kui ma ei pea olema mingi “müügihai”, “supermüüja”, “naabrist parem”. Mulle meeldib inimestega suhelda, mulle meeldivad väljakutsed, mulle meeldib leida lahendusi, mulle meeldib leida nutikaid lähenemisi, mulle meeldib kliendisuhete loomine ja hoidmine, turunduskampaaniate genereerimine.  Või isegi mulle ei meeldi niivõrd müük kui eksport. Ühtepidi sama, aga teistpidi midagi hoopis muud. Tuleb tunda teist kultuuri, teisi tavasid, teisi väärtusi, mõista teise rahvuse soove ja käitumis- ning suhtulusmustreid.

Müük ja eksport ei ole lihtsad. Ei ole nii, et hakkan lihtsalt suhtlema ja müüma. See on palju keerulisem. Seepärast ma mõistan, miks uutele turgudele sisenemine võtab aega ja kui stressirohke see töö on, eriti kui tulemusi tahetakse kohe ja parem veel kui eile. Ma mõistan, et müüki mõjutavad sada erinevat tegurit ja ma mõistan, et on palju takistusi, aga jumal, kuidas mind ajab närvi kui pidevalt leitakse põhjendusi ja ettekäändeid, miks ei saa. Ei saa müüa, sest kataloog on liiga õhukesel paberil, ei saa müüa, sest uut toodet pole laos (aga samas on olemas 8976784 toodet, mis uue turu jaoks on uued), ei saa müüa, sest pole kontorit, ei saa müüa, sest kontorikapp on sassis, ei saa müüa, sest eelmine töötaja on valesti müünud, ei saa müüa, sest…Ei saaaaaaaaa. Saab vaid rääkida KUI PALJU saaks müüa, siis kui see ja see ja see ja see ja see oleks korras. Ma ei kannata tööalaselt jutupaunikuid ja udutajaid.

Ma tean, et mõnele turule sisenemiseks lähebki 1-3 aastat aega vaid selleks, et igasugu kummaline bürokraatia korda saada, usaldusväärsus tekitada, järjepidevalt eitava vastuse korral ukse asemel aknast sisse pugeda, leida see õige lähenemine vastavalt kliendile, mitte olla pealetükkiv, aga mitte ka rongist maha jääda. Ma saan sellest aru ja selleks tehaksegi plaanid ja tegevuskavad, pakutakse variante ja ideid, mida ja kuidas teha, et edasi minna või jalg ukse vahele saada. Kuid see pidev kiun, miks ei saa ja kuidas hakkaks saama, ajab mind hulluks.

Müük on võimaluste otsimine, lahenduste leidmine, kuulamine, turu rütmis hingamine, enda kliendi asemele panemine, järjepidavus ja kannatlikkus. Muidugi eeldab selline suhtumine müüki ka kogu ettevõtte ühtset arusaama müügist, et müügis ei ole edukad enam vaid “agressiivsed müügihaid” vaid hoopis tähelepanelikud ja kohanevad strateegid.

Aga fakk noh. Üks otsib võimalusi ja teine ettekäändeid ja siis on korraga kogu ettevõtte lootused vaid sellel, kes otsib võimalusi, vaatab kastist väljapoole ja see on kurnav. Suur vastutus. Ühesõnaga, ma olen seotud ekspordiga ja see on üks teema, mis mind täiega sütitab:D