Ma otsustasin eile õhtul Ida ja Mareki peale vihastada. Ida oli üleväsinud ja niheles diivanil, nõudes, et issi temaga üles magama läheks. “Ma ei tahaaaa siiiin maagada,” virises ta, “ma tahan ülesse minna, isssiiigaaaaa!” Kui ta iga kahe minuti tagant püsti tõusis, et juua, tekki kohendada, kaisukat saada ja ikka virises, et “tahaaaan magaaadaaa, aga mitte ükssi ja mittttteeeeeeeee siiiiiiiin!” katkes mu kannatus. Me tõstsin häält. Mõlema peale. Ma olin eilsest Ida paha tuju päevast üldse nii väsinud, et tahtsin lihtsalt vaikust. Seda luksuslikku vaikust ja oma aega, mida meie majas nii vähe on. Aga ma ei saanud. Ja ma vihastasin. Selle peale vihastas ka Marek, et tema ei jaksa mu karjumist kuulata, võttis Ida ja läks magama. Ida vaatas mulle võidurõõmsalt otsa ja ma vihastasin Mareki peale veel korra. Kurat võtaks, jälle oli ta alla andnud. Just see on üks põhjus, miks me Idat magama ei saa. Marek on pehmo.
Ühesõnaga läksid nemad ühte tuppa magama ja mina teise. Ma keeldusin selle duoga ühes toas magamast. Hommikul krõps kell kuus oli perekond teisest toast üleval. Iga teine hommik meie peres on järgmise rutiiniga – nemad ärkavad kell kuus, mina petan end just nagu ma saaks magada veel pool tunnikest, Marek joob kohvi, läheb pesema, mina ajan Idat taga, et ta riidesse saada (soovitavalt nii nagu mina tahan, aga 96% ajast ma olen sellest nõudest oma närvide säästmiseks loobunud), siis tuleb teda taga ajada hambaid pesema, siis kott kokku panna, siis kuulata ta nuttu, et ei saa 9876375 mänguasja kaasa võtta ja siis lõpuks see duo uksest välja saata (üheksal juhul kümnest on see lärmakas ja stressirohke, sest 1) Ida leiab veel midagi, mille pärast nutta ja 2) Marek hakkab närvi minema, sest ta on hiljaks jäämas) ning alles siin saan ma rahus ja vaikuses nautida oma ammmmmu jahtunud hommikukohvi. See rutiin murdub vaid siis, kui mul pole autot ja ma pean lisaks Idale saama samal ajal ka end riidesse ja pestud.
Täna hommikul mõtlesin ma ikka veel nende peale vihane olla ja ei tõusnud ülesse. Vot saagu siis ise ilma minuta hakkama. Kuulsin alt korruselt, kuidas Marek palus Idal minna mind üles ajada, et ma ta riidesse paneksin, ise läks samal ajal pesema. Kui te arvate, et Ida tema palve peale end liigutas, siis te eksite. Nii juhtuski, et Ida vaatas südamerahuga multikaid ja mina “magasin” südamerahuga kui Marek vannitoast välja tuli. “Emme polegi sind riidesse pannud?” hüüatas ta ahastuses. Tavapärase uksest väljumise jaoks oli jäänud kümme minutit. Mina ei liigutanud ennast. Vihane ja stressis Marek hakkas Idale riideid selga panema. Ma ei tea, kus sukkpüksid on, millises sahtlis teksad on, kus su kleidid on, need ei sobi ju kokku, kuhu sa nii lähed, pane ometi korraks need asjad käest, aita mind siis ometi! Ida oli selline nagu igal hommikul. Temal oli aega küll. “Tralalllaaaalaaaa,” laulis ta samal ajal kui Marek ahastuses asju otsis. “Kell on juba veerand kaheksa!” kisendas ta, “ma jääb täiesti hiljaks!” Ma ei liigutanud ennast ikka. Lasin tal ka juuksekummid ja kammid otsida ning ise patsi teha Idale, kes ikka “tralllaallaaaaa” laulis. Saabaste otsimise ajaks tõusin ma üles, sest õues oli külm ja Marek poleks never Ida soojasid saapaid Ida toast riietenurgast osanud otsida.
Pool kaheksa (tavapärasest pool tundi hiljem) lahkus dünaamiline duo majast. “Ma teen sulle ka teine kord tagasi niimoodi,” sisises Marek, “oleks võinud öelda, et sa ei kavatse ärgata, ma oleks teadnud pool tundi varem ärgata.” Mina ei vastanud midagi. Kui minu sõna õhtuti majas midagi ei maksa ja isa teab paremini, siis miks peaks mu sõna hommikuti midagi maksma. Las saavad ise hakkama. Muidugi tundsin ma, et käitusin eriliselt õelalt, aga Ida on meid viimasel ajal nii ära väsitanud, et ma ei saanud midagi parata, et selline õeluse hoog peale tuli.
Õhtul saabus dünaamiline duo koju lilledega.