Mõnda aega tagasi sain ma blogisse kommentaari, et ma olen kade, kuna ei saa endale lubada luksuses elamist. See kommentaar on mind natukene närinud. Mitte selles mõttes, et ma tunneks end halvasti, aga ma olen mõelnud sellele, mida keegi oluliseks või luksuseks peab.
Ma isegi ei oska öelda, mis minu jaoks luksus on. Või ei… oskan küll, hetkel on minu jaoks luksus vaikus, kui Ida ei karju ja ei nõua midagi. Lihtsalt mõnus vaikus. Kaminatule prõksumise saatel. Loomulikult saan ma aru, et sõna luksus tähendab teoorias helikoptereid, oma saart, 8000m2 suurust maja, kullast wc potti ja kristallist kroonlühtreid, aga ma ei tunne, et vaesena, et sellises luksuses ei ela. Kogemuse pärast võiks mõnda aega sellist elu ju elada, aga puudust ei tunne ja patja ei nuta selle luksuse puudumise pärast.
Kas kättesaadavam luksus on see, et saab endale pidevalt asju osta? Rohkem ja uhkemaid. Kindlasti osadele inimestele on ja osade inimeste silmis näitab see ka rikkust. Ega muidu ei tekiks ka Laura Kõrgemäesid, kes tüdrukutele pudrumägesid kokku lubavad. Inimesed arvavad ekslikult, et õnn ja rikkus peitub asjades. Jajaa, on erandeid ja on okei mingite asjade pärast rõõmu tunda, aga teate kui pinda mulle käivad inimesed, kes pidevalt rõhutavad, mis firma märgiga riideid nad kannavad, kui palju neil üks või teine asi maksis ja mis neil veel plaanis soetada on. Ja palun ärge saage minust valesti aru, mu meelest ei ole rikkus häbiasi, seda ei pea varjama. Kui on võimalused, siis miks mitte, aga üldiselt on nii, et uhkete asjade nimel näevad vaeva need, kel tegelikult selleks võimalusi pole(ks) ja samamoodi peavad asju oluliseks need, kes endale neid lubada ei saa. Või siis lihtsalt labased tõusikud. Need viimased on veel kõige vastikum grupp. Need on inimesed, kes valivad tuttavaid asjade ja välimuse järgi. A la kui sa Mercedesega ei sõida ja oma majas (õiges linnajaos!) ei ela, siis oled rott. Mitte keegi. Selline suhtumine tekitab minus lausa vastikust.
Aga kas majas elamine on luksus? Kindlasti mitte. Majas elamine teeb vaeseks. Kui tahta, et maja oleks ilus ja korras, siis tähendab see pidevat tööd, remonti ja raha. Muidugi saaks selle asemel minna poodi ja osta asju või isegi reisile minna, aga meie jaoks on kõige olulisem kodu. Kuna see lõpuks hakkab välja nägema nii nagu me ideaalis tahaks, ma ei kujuta isegi ette, aga see polegi oluline, sest mulle meeldib see pidev muutus. Paremuse poole. Valmis ei saa kodu aga ilmselt kunagi. Ehk siis maja saab endale ilmselt igaüks soetada, aga selle korras hoidmine on hoopis midagi muud. Räämas maja, mille eest keegi hoolt ei kanna, ei ole eriline luksuse näitaja.
Ma olen alati hinnanud looga asju ning mida aeg edasi, seda rohkem hindan ma taaskasutust. Ise tehtud asju, oma lugude loomist, mitte lihtsalt (kallite) asjade kokku kuhjamist. Ma tean, et maitsed on erinevad ja ega ma siinkohal ei hakkagi midagi ütlema, sest maitse pärast saab vaid kakelda, aga minu jaoks on luksuslikum (totakas väljend üldse) mõnest taaskasutuspoest või vanast kuurist leitud laud, vaip, diivan või midagi mis on ise tehtud. Ei ole ma meie kodu sisustanud võimalikult palju taaskasutuse võtmes selle pärast, et ma oleks rott, mulle lihtsalt meeldivad sellised asjad rohkem. Maitse asi. Viie-eurone nõukaaegne laud tegi mind palju rõõmsamaks kui 500eurone laud pärispoest. 50 senti maksev kardin, mis laudlinaks sobib, meeldib mulle oluliselt rohkem kui 50 eurot maksev laudlina, kuuris seisnud vana vaip, mis tuli puhtaks küürida, räägib edasi maja eelmiste elanike lugu. See on minu luksus, mitte vaesus.
Ma ei taha pilduda klišeesid, aga ma ei võrdle ennast teistega asjade mõttes, mida ma saan ja ei saa endale lubada. Selles mõttes on nii kurb, et keegi arvab, et kui iga päev kaviaari ei söö või poes hullult ei shoppa, siis on tegu vaese inimesega, kes tunneb kadedust luksuse puudumise pärast.
Minu mõttemaailm ja tarbimisharjumused on paari aastaga väga palju muutunud. Ainus luksus, mida ma lisaks kodule, endale lubada kavatsen, on reisimine. Muude asjade suhtes võite mind vabalt ka rotiks kutsuda, ma ei kavatse kunagi tagasi pöörduda tarbimishulluse poole, et end parema ja jõukamana näidata.
Luksus või mitte, aga väidetavalt alles siis, kui kõikidel asjadel majas on oma lugu rääkida, võib seda koduks kutsuda. Nii mulle hiljuti öeldi; olevat Jeanette Wintersonilt pärit mõte. Ehk siis sa oled õigel teel 😊
Ma olen selle mõttega nõus. Ses mõttes, et polegi oluline, kust asi pârit on, aga tal peaks kodus olema oma õige koht, et (tulevikus?) lugu rääkida.
Vaese jutt
Kurb lugeda sellist kommentaari. Aga mitte enda pârast.
Aga reaalselt ju päris sageli kirjutadki, et pole raha selle ja selle jaoks. Muidugi on taaskasutus omanäoline ning lisaks keskkonnale parem , kuid kui sa ise ka jälgiksid mis sageli seoses rahaliste vahenditega siia blogisse ilmub, siis ilmselt saaksid ka aru, mida kommenteerijad mõtlevad.
Okei, mul ei ole raha, et osta autot ja ehitada sauna, ega ka hetkel võimalik sõita kuhugi kaugele reisile, selles mõttes olen ma loomulikult vaene. Aga kõik muu, et ma ei saa endale lubada uut telekat (mis sellest, et mul on telekast suva), viimast iPhone´i (pean leppima näruse 6ga eksju), Burberry kummikuid, on ju lihtsad niisama vingumine, mille järgi ma end vaeseks defineerida ei julge.
Olude sunnil olen ma kehvas seisus olnud, kus ei saanud süüa osta, aga selle nimi on ka olude sunnil.
Aga ma saan aru kui blogi põhjal keegi tahab mind vaeseks nimetada, lõppude lõpuks no mis seal ikka. Ausalt, ma siis olen pigem enda moodi vaene kui mõne teise moodi rikas. Või vähemalt ei püüa ma olla parem või keegi teine, kes ma olen. Lihtsalt olen. Mina.
Taaskasutust olen ma alati hinnanud, kuid mida aeg edasi, seda rohkem. Usu mind, ISEGI kui mul oleks summa X vaba raha, siis ma ei läheks poodi seda raiskama, sest ma lihtsalt saan seda endale lubada. Ma vihkan ületarbimist.
Pagan küll sa oled lahe mutt! Mul kohe haa meel, et meil neid laurakõrgeltmäelt tegelikult vähe on ja sinusuguseid rohkem.
See oli küll nüüd ootamatult armas kommentaar. Rohkem selliseid kommenteerijaid 😍
Saan sinust väga hästi aru… jumaldan ise nt vana (talu)mööblit ja üldse iseloomu-ajalooga asju. Ei unune mul juba mitu kuud Sõbralt Sõbrale poes nähtud sinepikarva sametist luksuslikud tugitoolid, mille hinnaks u 30-40 eur tükk või nii? Jäid soetamata sest mul polnud neid kusagile panna. Oleksid väga hästi sobinud tänavustele Gucci kampaaniafotodesse fooniks 🙂
Ei taha lunida ega survestada kuid võiksid täitsa näidata enda koduseid lemmiknurki või lemmikleide.
“Luksuslik” on suhteline mõiste.
Ah, kes meist Eestis ikka megarikas on 🙂 Mõned vähesed.
Mulle meeldib just kreatiivsus, põnevad lahendused kodudisainis, kodukootud asjad jne.
iPhone mul ka pole, mul ei ole seda vaja. Nojah, kui ma olin 14, siis arvasin teistmoodi, siis mul oli kõike vaja. Jumal tänatud, et siis mobiiltelefone ei olnud (no vähemasti mitte neid väikeseid), iPade polnud olemaski ja laptop oli kosmos, isegi tavaarvuti oli luksus 🙂 haha auto oli ka luksus meie peres:) ilma naljata.
Täna on mul AUTO, nutiphone ja laptop- elan luksuses võrreldes selle eelmise sajandiga 🙂
Raamatu “Rikas isa, vaene isa” autor kirjeldab samuti, et asju (viimase peal tehnik jne) peavad olulisemaks tegelikud vaesed inimesed ja kellel pole seda tegelt endale üldse võimalik soetadagi. Vaadates enda ümber ringi – ma ei suudaka rohkem nõus olla.
Kas see firmariiete värk on endiselt nö teemaks? Isegi täiskasvanute seas? Ma ise pole täheldanud…
Minu jaoks tähendab luksuses elamist samamoodi nagu sinu jaoks – marmorpõrandad, kroonlühtrid ja suured basseineid 8000m2 majas. Ei oska sellist asja igatseda. Olen samuti rott ja kõpitsen oma kodukest. Ning sa oled vägagi rikas mutt, sest sul on cashi veel reisimise jaoks kah, mul mitte 😀
Kusjuures täitsa tõsi on see jutt .12 a tagaso kolisime mehega mõlemad rootsi ja alustasime nullist. Tema on küll rootsist kuid elas eestis teatud aeg ja tagasi koju rootsi kolides ootas meid ees tühi üürikorter . Vanemaid kumbagil ei ole ,toetust nagu ei ole olnud küsida kusagilt . Anyways mäletan et riided ja üleüldse kõik esemed ,tehnika jne pidi olema viimasepeal ! Ei leppinud ikea mööbliga (odavkaup ju ikkagi) kohe häbi oli kui korteris oli rohkem kui 2 ikeast ostetud mööblieset .Selline asjade hullus ja silmapaistvate firmalogodega riided, viimasepeal telefoni omamine jne lõppes siis kui me end üles töötasime . Naljakas et ma võin igakell minna poodi ja osta mida hing ihaldab aga mul ei ole absoluudselt vajadust.ei ole koi ja ei käi secondhandides ostlemas (mitte et sellel midagi viga oleks aga maitseasi lihtsalt) aga no ei ole seda soovi olla pealtnäha rikas . Ei meeldi kui inimesed küsivad palganumbrit (miskipärast eestlastest tuttavatele see eriti kombeks),ei taha et keegi altkulmu vaataks ja arvaks et ma oleks mingi moneyhunter . Samas armastan ma teha tööd .no parim asi elus on muidugi lapsed ja abikaasa töö on minu kindlus ja kui emana ma vahel pragan endaga ,et ma olen “läbikukkunud” ,kuigi tean et see nii pole ,siis tööl tunnen end asendamatuna ja see tunne on hea . Mida ma öelda tahan on see et sissetulek pole oluline ,asjad ka mitte .oluline on see et saaksid lubada endale ja perele seda mida vaja ja raha nimel tööd tehes olla samal ajal õnnelik ja rahul. Ei saa aru inimestest kes raha räpasel viisil teenivad . Kuidas saab inimene tunda róõmu rahast ,kui see on valel viisil saadud ?