“Kas minu vanaema nimi on Ülle?” küsib Ida ootamatult kui me süüa teeme.

“Jah,” vastan mina, “aga sul on üks vanaema veel, mis tema nimi on?” Ida vaatab mulle otsa ja küsib, et kas minu vanaema. Selgitan, et minu vanaema on Koidula, aga et temal on kaks vanaema, oma vanaema, minu vanaema on minu oma. “Ülle ja teine veel, Rihannaga üks vanaema.”

Ida on segaduses, kuidas Rihanna vanaema ka ikka tema vanaema on. Kusjuures naljakal kombel saab ta aru, et minu vanaema ei ole tema vanaema ja aktsepteerib seda, aga ei ole kuidagi nõus sellega, et kahel väikesel lapsel võiks olla üks vanaema.  “Miks sa teda siis vanaemaks kutsud?” küsime meie. Ida vastus on nii filosoofiline, et seda on raske ümber rääkida.  Lihtsustades on Mareki ema nimi lihtsalt Vanaema, tal ei ole teist nime. Kummale lapselapsest ta vanaema on jääb segaseks. Just nagu mõlemale, aga samas ka mitte.

“Aga miks sul üks vanaema on?” küsib ta minult. Selgitan, et mu teine vanaema on surnud.  Ida, olles oma isa laps, huvitub loomulikult sellest, miks ja kuna ja kuidas vanaema suri, aga ausalt, ma lihtsalt ei viitsi talle selgitada. “Küsi hoopis, mis issi vanaema nimi oli?”

“Vanda,” vastab Marek Ida küsimusele. Ida hakkab kõva häälega naerma. “Kuulsid, issi ütles, et ta vanaema nimi on Vanger?” küsib ta minult. Miks see nii naljakas on? Teate seda laulu “Thunder, feel the thunder, lightning, then the thunder“? See on Mareki ja Ida hetke lemmiklaul (ikka veel!) ja Ida laulab seda kaasa “Vanger, viil de vanger“. No ja mõelge ise, kui nüüd selgub, et issi vanaema nimi ka Vanger on!

Ida uurib edasi, mis Mareki vanaisa nimi oli. Elmar on talle raske hääldada (nagu ka Eveliis), me läheme teemaga edasi. “Mis sinu vanaisa nimi on,Ida?” küsin ma.

Ida mõtleb natukene ja ütleb mu kasuisa nime. Ma olen hämmingus. Selles mõttes, et mina ei ole erinevatel põhjustel oma kasuisaga suhelnud ju pikka aega, samas ma ei ole keelanud Idal temaga suhelda, kodus me temast aga ei räägi. “Mis su teise vanaisa nimi on?” küsin ma Idalt. Ida kehitab õlgu. “Ma ei tea,” vastab ta lõpuks.

Need kaks vastust panevad mind mõtlema. Ida on päris palju minu isa õe juures, mu isa elab seal samas. Ometi ei tea Ida oma vanaisa nime. Mina ei suhtle oma kasuisaga, ent Ida on temaga klikkinud, lausa nii, et tema ongi Ida jaoks vanaisa. Praegu on Ida väike, aga kuidas ma talle tulevikus selgitan, miks ta vanaisa ta sünnipäeval ei käi ja kes on see teine võõras mees, kes on ta luust ja lihast vanaisa, aga kelle nimegi Ida ei tea?

Minul ei ole lapsena pärisvanaisa olnud. Üks neist oli ammu surnud ja teisel oli minust ükskõik, aga ma mäletan, et ma tundsin vanaisa olemasolust alati puudust, olin kade nende peale, kel vanaisad olemas olid. Minu õnneks oli mul olemas Andu ja kes mulle alati komme ja õunu tõi, ja leevendas seda, et päris ja elus vanaisa minust ei hoolinud. Nüüd näen ma, et Idat ootab natuke sama saatus. Vanaisade puudus. Ühelt poolt segaste suhete ja teiselt poolt…huvi puuduse/oskamatuse (?) pärast. See teeb mind kurvaks. Tädi tal segaste suhete pärast juba peaaegu pole.