Ida on täielik printsess/drama queen. Oma ema (ja vanaema) väike koopia vähemalt selles draama osas. Jumala eest, vaatan mõnikord ta jonnihoogusid ja mõtlen, et kust see kangus ometi tuleb, kuid tegelikult ei ole seda vaja kaugelt otsida. Geenid. Minu omad. Tundub, et Marekilt on ta saanud erakordse taiplikuse ja koristamisegeeni, minult iseloomu geeni. Ma tean täpselt, kui raske on jonni järele jätta, alla anda ja issand jumal, vabandust paluda. Ida on täpselt samasugune.
“Bestemt liten dame” (iseloomuga väike naine) iseloomustas teda Knut kui esimest korda 1,5aastast Idat nägi. Erinevates keeltes on see olnud ka läbiv iseloomustus Ida kohta. Kodus on temaga teinekord päris keeruline, sest ta teab kõike ise, tahab kõike ise ja trambib jalgu kui oma tahtmist ei saa. Üldjoontes tavaline nelja-aastane, aga väikese lisavimkaga. Ka lasteaias ei ole ta kõige lihtsam laps. Ka seal teab ta ise, mida ta teeb, kuna ta teha tahab, kus ta teha tahab. Aga päris nii ei saa. Ja siis tulevad jonnituurid, mis ilmselt ka õpetajate kannatuse proovile panevad.
Kuid ma tahaks neid õpetajaid kiita. Kohe päriselt. Jah, ma ei ole pärisrahul Eesti lasteaiasüsteemiga, kuid teinekord kui ma jälle seda kritiseerin, on mul natuke kehv tunne, sest ma kardan, et jääb mulje, et ma kritiseerin ka Ida õpetajaid. Sugugi mitte. Ma olen algusest saati olnud hämmingus, kuidas üks õpetaja saab hakkama 10+ lapsega, aga et nad suudavad olla ka mõistvad, hoolivad, arusaajad, lapsest lähtuvad (nii palju kui võimalik) selle eest neile suur kiitus. Mõni kord kui ma Idale lasteaeda järele lähen, ütleb õpetaja, et täna oli natuke draamat ka, aga ei “kitu” mulle. Muigab lihtsalt suunurgast, et kõike ei saa ka vanematele ära rääkida, mis lasteaias juhtub.
Eile siiski rääkis ühe “draama” lõpuks ära. Lapsed olid lõpetamas mängimist, sest oli söögiaeg, koristamise asemel oli Ida käed puusa löönud ja öelnud, et “mitte keegi ei lähe praegu sööma, vaid kõik mängivad kohe praegu minuga”. Ilmselgelt ei saanud väikese direktori tahtmine peale jääda ja nii see draama tekkiski. Sööma nad siiski läksid, aga jonnituju tuli söögilauas uuesti meelde. “Kui sa mind kohe ei sööda, siis ma ei söö mitte midagi!” oli väike direktor öelnud. Õhtul rääkis õpetaja mulle, et tema enda lapselapse kohta oli õpetaja öelnud viisakalt “huvitava karakteriga laps”.
Ma võin öelda, et Ida on sama “huvitava karakteriga” ja mul on nii hea meel, et talle on sattunud mõistvad ja toredad õpetajad. Oleks võinud ilmselt teisiti minna. Ehk siis ma tahangi lihtsalt öelda, et ma jään lasteaiasüsteemi kritiseerima, see on minu meelest iganenud, kuid ma ei taha, et õpetajad end halvasti tunneksid. Ma olen aru saanud, et lasteaedades on tõeliseid pärle, kes on kulda väärt. Idal on ka sellised pärlid.