Ida tegi oma esimese välisreisi kui ta oli poole-aastane, sellest ajast saati oleme me temaga pidevalt kusagil seigelnud. Ega ei olnud alati lihtne, aga lihtne ei olnud ka selle pärast, et ma olin pidevalt magamata ja kui võrrandisse lisada aktiivne laps ja reisiväsimus, siis tulemus oli pigem väsitav. Ma ei taha kuidagi jätta muljet, et mulle oma laps beebina ei meeldinud, aga beebiiga ei ole tõesti midagi sellist, millele ma heldimusega tagasi vaatan. Ometigi reisida oli vaja ja hakkama me saime.
Kui Ida oli pooleteist-aastane tegin ma hullu otsuse minna temaga Norra poodi avama. Vaatan praegu pilte sellest kui pisike ta ikka oli ja mõtlen, et see oli hullumeelne otsus. Ma ei teeks midagi sellist enam kunagi. Erinevatel põhjustel oli see väga keeruline aeg. Ometigi sai 1,5aastasest Idast sel ajal minu kalju. Ta oli püsimatu ja tema suurimad soovid olid autoteele joosta, trepist alla hüpata, pea ees jõkke joosta, nii et teda ei saanud sekundikski valveta jätta, aga see ei tähendanud seda, et ma oleksin temaga vaid toas istunud. Me käisime pidevalt jalutamas, lilli korjamas, vaatamisväärsustega tutvumas, mis sellest, et “laps ei osanud käituda”. Tegelikult ei olnud asi muidugi käitumises, vaid selles, et ta oli pisikene laps, kes koges kõike esimest korda. Loomulikult ei osanud ta “õigesti käituda”. Kuigi ma ei usu, et ta aru sai, miks ta ei tohi autoteele joosta, sai talle seda 5768 korda korrutatud. Samamoodi sai ta lõpuks aru, et lennukis tuleb alguses emme süles istuda. Selle arusaamani jõudsime me vaevaliselt ja kärarikkalt. Iga õhkutõus tähenda kisa, kuni ühel hetkel see lihtsalt kadus. Ida istus vaikselt ja rahulikult mu süles ja lappas pardaajakirja.
Reisimised Norra-Rootsi-Eesti vahet muutusid tavalisemaks, küll lennuki, rongi, laeva kui autoga. Alguses planeerisin ma reise, eriti autosõite nii, et need langeks võimalikult palju Ida uneajale. Autoga sõitsin ma näiteks pigem varahommikul ja hilisõhtul, sest ma teadsin, et nii on mul seitsmeunnisest sõidust vähemalt neli tema uneaaega. Kaks tundi pidas ta peatustega kenasti vastu, kolmas tund oli jonnakas.
Ootamatult ongi aeg läinud nii kiiresti ja Ida on kohe saanud neljaseks. Nüüd on temaga koos reisimine pigem lust. Ta on uudishimulik, arukas ja kogu aeg saab pulli. Näiteks Odenses läksime me toidupoodi ja palusin tal endale mahla võtta. Ida võttis mahla ja pani selle korvi. Hetk hiljem võttis ta mahla ja ütles mulle, et tahab hoopis vett. Kadus korraks riiulite vahele ja tuli tagasi käed selja taga. “Ida, sa võid selle Coca-Cola ka täna korvi panna,” ütlesin mina. Ida püüdis oma hämmingut varjata, aga oli näha et ta püüdis välja mõelda, kuidas ma tema selja taha näen. “Mul ei ole Coca-Colat,” vastas ta. “Pane see Coca-Cola korvi!” kordasin mina. “Kas tõesti tohib?” küsis tema ja tõi selja tagant nähtavale suhkrupommi. Väike susserdis arvas, et saab mind ära petta ja ma ei märka, et korvis vee asemel midagi muud on. Aga ma ju tunnen oma last juba neli aastat!
Seekord oli mul Ida vaja kaasa võtta mitmetele töökoosolekutele. “Ida, sa pead hästi vaikselt istuma ja hea laps olema,” lugesin ma talle sõnad peale. Pooltel juhtudest oli ta tõesti rahulik, pooltel juhtudest jooksis ta mööda kontoreid ringi. Ei, mitte nagu sõnakuulmatu laps, vaid lihtsalt laps, kel oli igav. “Kas ma olin hea laps?” küsis ta iga kord kui me koosolekutelt lahkusime. Isegi kui ta ei olnud minu standardite järgi kõige eeskujulikumalt käitunud, sai ta kiita, sest ta oli käitunud nagu tubli väike laps.
Autosõiduga ei ole enam mingeid probleeme ja ma ei pea siin silmas Tallinn-Tartu otsi, vaid Stockholm-Lillehammer 600km ja seitsmetunniseid sõite. Viimane kord, kui sõitsime Oslosse, tegime me vaid ühe peatuse – pooletunnise lõunapeatuse, kaks tundi Ida magas ja ülejäänud aja oli ta mu kaardilugeja. Samamoodi kui tagasitulles istusime me autos kokku 9,5 tundi. Pause tegime me kokku 1,5 tundi ja natukene läks ka magamisele, kuid ülejäänud aja veetsime me autos. Idal ei ole reisi ajal telefonis või päädis, ta ei ole ise seda küsinud ja ma nimelt ei ole ka pakkunud. Meil on autos mõned lastelaulude plaadid, lemmikuks on hetkel “Mina ka”, mida me kaasa lõõritame, Idal on autos mänguasjad, mõned raamatud ja nii ta lihtsalt mängides ja lauldes need autosõidud ära talub. Laevasõidud on eriti lihtsad, sest seal on mängutoad, lennukisõidud veel lihtsamad, sest need lähevad kiiresti ja rongisõidud mööduvad meil küll koos multikaid vaadates.
Muidugi ei taha ma öelda, et reisid mööduks ilma jonnide ja (mõlemapoolsete) draamadeta. Ikka tuleb ette jalgade trampimist, ikka tuleb ette hääle tõstmist, ikka tuleb peale ärritumist, ikka tuleb ette tüdimust ja tülisid. Kõike tuleb ette. Kuid päeva lõpuks on lapsega reisimine lihtsalt lahe. “Avardab silmaringi ja võitleb samal ajal lampjalgsuse vastu” eksju;) Aga tõesti, avardub minu silmaring, avardub lapse silmaring, 5347964 korda sõnade peale lugemine on ka vilja kandnud. Enam ei jookse Ida ummisjalu mu eest ära (üldjuhul), enam ei pea ma juukseid peast kakkuma, sest ma ei saa kohvikus/laeva restoranis rahulikult oma kohvi juua. Reisimine ja lapsega palju igal pool käimine on ta muutnud asjalikuks väikeseks reisiselliks. Muidugi on ka vanus oluline faktor, aga ma arvan, et ta ongi asjalikum kui ehk mõni eakaaslane, sest ta on palju käinud. Ei, see pole mingi kiitlemine, vaid lihtsalt mõte.
Lapsega (töö)reisimise miinus on muidugi see, et tempo ei saa olla nii kiire kui ma tahaks. Tuleb teha söögi-ja puhkepause. Samas kas see on ikka miinus? Minule endale sobib selline reisiv ja kohvrite otsas elu, see on ilmselt lausa elustiil, sest selline (töö)elu on mul väikeste pausidega olnud üle kümne aasta. Tundub, et Idale ja Marekile sobib see ka. Marek ei viitsiks nii palju seigelda, aga ta ei heida mulle ette, et mina seda teen. Ja nii kaua kuni Ida ei käi koolis, saame me niimoodi seigelda.
