Viin siis mina end kurssi eile blogimaailma draamadega ja kirjutan täiesti suvalise postituse ajendatud ühest kommentaarist, mis mind närvi ajas. Mulle üldse ei meeldi need inimesed, kes loevad blogisid, mis nendes vastikustundeid tekitavad. Mul on selliseid kommenteerijaid päris mitu. Ja kirjutan siis postituse, ei pea kedagi konkreetset silmas, aga järgmisel hetkel leian oma FB postkastist sõnumitaotluse, mis algab sõnadega “Mariann Treimann saatis mulle Sinu blogilingi…” Lasen silmadega sõnumi üle ja olen reaalses hämmingus.
Mina ei tea, kas minu blogis kommenteeriva Triinu nime taga on Ebapärlikarp, Naabri-Triin, Triin, keda ma tean keskkoolist või hoopis Maie, kes on oma KASUTAJAnimeks pannud Triin. Aga rohkem kui selle inimese solvumine ja paanika, et temast kirjutan, paneb mind imestama fakt, et Staarblogija, kes on väitnud 73467893698 korda, et minu blogi ei loe, saadab paar minutit peale mu postituse avaldamist mu blogipostituse kellelegi konkreetsele, keda mina ei tea ja kes minu blogi, nagu ma aru saan, üldse ei loe. Sellise teo eesmärk? Otseloomulikult draamat tekitada, teha minust JÄLLE pahalane. Oma blogis ta ju draamat teha ei saa, sest uus Ema Teresa imago ei luba, aga draamat tahaks, ässitaja ei ole, aga verd tahaks. Tõeline bitch lambanahas. Ja milleks? Miks mitte minust üle saada? Halenaljakas. Ausalt. Aga paha olen mina. Staarblogija on rahul. Jeeeiiii! Sain ära panna.
Õnnetul kombel tulevad mulle õhtul külalised ja ma olen netist eemal. Kui lõpuks enne magamaminekut telefoni vaatan, saan aru, et veeklaasis on täielik torm tekkinud. Miks ma ei lase kommentaare üles? Palun vabandust, et julgesin külalistega suhelda. Instagrami on minust tehtud postitus, et ma ei lase kommentaare läbi ja mida veel ning ma saangi jälle enda kohta lugeda, kuidas ma olen ebakindel, tahan vaid ära panna, kellelegi halvasti öelda, kade ja ofkoors ka õel. Pahalane ühesõnaga!
Aga ma olen solvunud ja pettunud. Solvunud, et täiesti suvalisest postitusest on saanud draama. Okei jah, ma oleksin võinud oma postituses selle nime asemel kirjutada “Kommenteerija”, aga ma ei tulnud reaalselt selle pealegi, et sellest postitusest torm võiks tekkida. Ma olen pettunud, et ma jälle kade ja õel olen. Ma olen nii väsinud sellest “kade ja õel” kommentaarist, palun leidke midagi uut. Ma olen terava keelega ja tuulepea. Kirjutan oma emotsioone. Arvamusi. Pean suvalist blogi. Ei ole ei tuntud ega arvamusliider, kelle arvamused võiks korda minna. Aga lähevad. Eriti bitchile lambanahas, kelle uus missioon on mind igal võimalusel halvas valguses näidata. Võib olla on asi hoopis vastupidi. Et kade pole mina, vaid keegi teine. Mille peale, seda ei oska ma öelda, aga midagi mu juures on nii segavat, et mind peavad “sõbramehe poolest vihkama” ka Staarblogija tuttavad, kes mind isegi ei tunne.
Ja draama sündis. Olen valmis vastu võtma kommentaare, et ma olen asshole.