Noh, olen ma siin avanud oma kõige isiklikumaid mõtteid ja kogemusi (küll teatud põhjustel parooliga) ja olnud mitterahul, aga siis viib töö mind Kopenhaagenisse ja ma mõtlen, et kuidas saab üldse mitterahul olla kui mu tööks on põhimõtteliselt reisida mööda Skandinaaviat, käia mööda poode ja elada hotellides. Ma ütlesin muidugi “põhimõtteliselt” ja see ei tähenda sugugi seda, et mu töö seisneks vaid nendes kolmes eelnimetatud tegevuses, mitte et see oleks oluline, aga igaks juhuks mainin. Üldistus noh.

Igatahes jõudsime me peale tormist ööd Kopenhaagenisse. Kampsuniinimestele toetust avaldades (eilsete kommentaaride ja teemade valguses) tõmbasin selga oma uue lemmikkampsuni. Või mis uue, ikka taaskasutusest leitud. Kellegi vana on kellegi uus. (PS: Kadi, suur tänu, et sa neid saapaid nähes minu peale mõtlesid. Need on oivalised. Järgmine kord kui Mulberry kotti jälle näed, palun mõtle ka minu peale.)

GPS näitas et ma olen ikka Oslos ja keeldus koostööd tegemast, iPhone´i maps läks samuti lolliks, nii et ühel hetkel leidsin ma end juba teel Malmösse. Mul ei olnud ju õrna aimugi, kus üks või teine tänav on ja uskuge mind ma pidin ikka päris palju seiklema kui GPS jälle pidli tasku viskas ja iPhone tühjaks sai. “Aah, kas sa jälle sõitsid valesti?” küsis Ida mult pidevalt kui ma hambaid krigistades ja sisemiselt vandudes mingi ebamäärase rahulolematust väljenduva heli kuuldavale lasin üle huulte.

Vaatamisväärsusteks meil aega ei olnud, aga selleks, et Kopenhaagenisse armuda, piisas juba vaid paaril tänaval jalutamisest, butiikide vaateakende vaatamisest, inimeste jälgimisest. See linn on lihtsalt imeline! Ja sa tead, et sa oled disainipealinnas, kui esimeses second hand poes on lademetes ikoonlisi brändirõivaid.

Kui töökohtumised tehtud, oli meil aega natukene linna peal ringi patseerida. Ma ei tea, kui kaunid ja šarmantsed saavad veel vaatamisväärsused olla kui paar tavalist tänavat, poodi ja kohvikut mind linna armuma panid.  Ida oli kohtumistel äärmiselt tubli ja seepärast sai talle  lubatud, et ta saab mänguasja poest endale midagi valida. Täiesti juhuslikult sattus esimeseks poeks meie teel Prik mänguasjapood ja jeerum – oli see alles pood. Ma oleks ise sealt pooled asjad ära ostnud. Ja ma ei tea, kas Idale või endale. 

Kopenhaagenist ära sõites oli mul kaks valikut – Malmö või Odense. Kui mõelda sellele, et tahan homme kl 22 laevale jõuda, oleks Malmö olnud targem valik, aga samas oli ka Odenses üks potentsiaalne klient. GPS näitas vahemaaks Odensesse 164 km. See ka mõni vahemaa, mõtlesin ma ja nii me suuna sinnapoole võtsimegi. Üle silla. Võimas. 18 km pikk. Tuul oli sillal nii tugev, et kui seal ikka 110km/h tunnis liikudes mõnest rekkast möödusid, võttis võbelema küll auto.

(Pilt ei ole tehtud 110km/h sõites. Aga autoroolis on see tõesti siiski tehtud.)

Tee peal (mitte autoroolis) otsisin ma meile netist hotelli. Valik jäi Ansgarshus motellile, hinna ja piltide järgi tundus kõige parem valik. Ma ei saaks rohkem rahul olla. Nii sümpaatne maja, oivaline vastuvõtt, ruumikas ja kena tuba, rõdu, asukoht linnakeskusest kolme minuti kaugusel. Suurepärane valik, julgen käsi südamel soovitada. Kui nuriseda, siis ainult selle üle, et fööni ei ole, aga see on juba natuke norimise moodi.

Ei saa öelda, et ka Odense jaoks meil seekord liiga palju aega oli, et vaatamisväärsustega tutvuda, ent ometigi julgen ma selle linna kohta, et see on ääääääärmiselt šarmantne. “Ida, palun tule, me peame veel ühes kohas ära käima!” ütlesin ma keskmisest tiba kõvema häälega kui ehk sünnis, “meil on pärast veel aega küll.” “Jah, pärast on aega küll,” vastas mulle sulaselges eesti keeles mitte Ida vaid jalgrattaga noormees minu kõrval. Igas sadamas (linnas) on eestlane. Ilm oli imeline ja kui minu jalad ei oleks väsinud olnud (hmmm….huvitav, mida Ida jalad siis pidid tundma?), oleks me ilmselt veel ringi jalutanud, aga ma lihtsalt ei jaksanud enam. Ostsime poest maailma kõige rikkalikuma võileivakarbi ja veel mõned kohalikud delikatessid (hinnad on Norraga võrreldes ulmeliselt soodsad või mulle lihtsalt tundus nii) ning kolistasime tagasi hotelli.

Odense  – see vähene, mis me nägime, jäi küll südamesse. Loodetavasti on põhjust siia tagasi tulla!

Ülikoolis feilisin ma lõputöö kaitsmisel (vähemalt osaliselt ma usun) taanikeelse oponendi tõttu. Ma ei saanud suurt midagi aru, mida ta rääkis. Seepärast pole ma oma suulise taani keele oskusega mitte väga keksida julgenud, vōi mis suulise oskusega, pigem ikka arusaamisega, sest kes see ikka seda keelt rääkida oskab. Nadi oleks aga ka olnud inglise keeles rääkida. Sain enda üllatuseks väga hästi hakkama (aga kuidas on taani keeles “head aega”?) Õhtul uudiseid kuulates ei saanud muidugi sõnagi aru jälle.