Meie reisiplaanid olid kõik peapeale läinud ja ausalt öeldes oli mul igasugu viivitustest ja arusaamatustest kopp ees, nii et me hakkasime tegelikult eile Lillehammerist kodu poole sõitma. Mul oli valida, kas sõita läbi Karlstadi või Göteborgi, ma valisin Göteborgi, aga Oslos tekkis mul siiski mingi sisetunne, et ei tohiks Kopenhaagenit vahele jätta ja nii sõitsin ma sadamasse. Kahe tunni pärast väljuvale Oslo-Kopenhaagen laevapilet oli mõistliku hinnaga ja otsus saigi seal samas tehtud. Meid ootas ees kruiis Kopenhaagenisse. Ma ei ole teab mis suur sääraste kruiiside fänn, aga selle eest on selliste kruiiside fänn Ida. Ja ta ei olnud üksi. Kuna praegu on sügisvaheaeg, siis oli see paat puupüsti inimesi (ja lapsi) täis. Igal pool oli jube trügimine ja lärm, samas oli vahva vaadata peresid, kes lihtsalt olid lastega ette võtnud ühe väikese koolivaheaja reisi, aga see ei häirinud kedagi.
Vahelduse mõttes ei kurtnud tegelikult mina ka.
Sadamast väljudes hakkas rahet sadama, öösel kõigutas laeva 16m/s tuul, vana mina oleks hirmust värisenud, emaks saanud mina lihtsalt ei maganud kuigi hästi. Ei oleks ma veel kolm aastat tagasi uskunud, et ma ei karda laevasõitu (noh niivõrd kuivõrd). Taevas Oslo kohal vist ennustas tormist meresõitu veits?
Kell kümme järgmisel hommikul ootas meid ees Kopenhaagen. Ma olin seni Taanis käinud vaid lennujaamas tänu vahemaandumistele. Marekile tehtud kõne peale, et me veel ei tule koju, ei osanud ta suurt midagi öelda. Vist on juba harjunud:D