Paar päeva tagasi jäi mulle Facebookis või Delfis silma uudis, et üks lapsevanem oli endast välja läinud, sest lasteaias õpetati tema last mustanahalise nukuga kätlema. Ma olen enne ka sarnaseid teemasid lugenud, et mis mõttes on lasteaias mingid rahvaste päevad või nädalad ning laps peab mustanahaliseks riietuma. Jube lugu küll eksju.
Ma reaalselt ei saa sellistest väiklastest ja kitsa silmaringiga inimestest aru. Mis mõttes on probleem, et lastele õpetatakse, et inimesed on erinevad, et on olemas erinevad kultuurid ja erinevad tavad? Kas need vanemad kujutavad ette, et nende lapsed jäävad vaid pisikesse Eestisse ega puutu kunagi kokku inimestega, kes on natukene teistsugused? Me elame muutuvas maailmas, mustanahaline inimene Eesti lasteaias/koolis/tänaval ei tohiks olla midagi sellist, mis paneb silmi pööritama. Mis siis veel saab kui lasteaeda/kooli/tänavale satub rätikuga või burkas inimene? Mida see väiklane eestlane siis teeb? Minestab ära või palub oma lapsel igaks juhuks silmad kinni panna? Ausalt, palun selgitage mulle, kust sellised inimesed tulevad, kes kõike võõrast kardavad? Ja me ei räägi siin massilisest pagulaste invasioonist, vaid lihtsalt sellest, et lastele tutvustakse erinevaid inimesi ja kultuure. Ise imestame, miks meid rassistideks nimetatakse.
Idat ei vaadanud tema Norra lasteaias keegi imelikult. Kuigi ta rääkis teist keelt. Ei vaadanud keegi imelikult ka Aleksandersit, kes läti keeles rääkis. Ega Samiri, kelle ema rätti kandis.
ja lõpetuseks üks tõestisündinud lugu Eesti lasteaiast. Lasteaeda tuli inglisekeelne laps. Õpetaja, kelle inglise keele oskus oli kehv, võttis vanemad ja lapse sõbralikult uksel vastu, ulatas käe ja ütles “My name is Silja”.
“M Sorry,” sai ta isalt vastuseks.
Õpetaja üritas veelgi püüdlikumalt end tutvustada. “My name is Silja.
Ikka vastuseks: “M Sorry”.
Õpetaja tundis end päris kehvasti, et ei suuda isegi oma nime selgeks teha vanematele, et isa vabandama peab, et aru ei saa. Peale mõningat kohmetust ja uusi püüdlusi sai selgeks, et isa ei öelnud “I´m sorry”, vaid oma nime “M`Sri”
Oh jah ☺ Suured mured väikeses Eestis 🤣 Minu poja parim sõber on mongoollane ja teine sõber on rumeenlane ning tänu sellele mõistavad lapsed paremini erinevaid kultuure ja kombeid. 💕 Rohkem tolerantsust ja suuremat silmaringi 😊
Ilmselgelt on Eestis elu juba nii hea, et on aega sellistest asjadest mõelda ja ülereageerida.
Praeguseks peaaegu seitsmene noormees on reisinud pool Euroopat läbi ja pikemalt peatunud kahes võõrriigis. Palju ta sellest mujal elamisest mäletab, ei tea. Aga Tallinnas elades ei reageeri ta kuidagi teistsugusele keelele, nahavärvile, pearättidele, misiganes väliselt teistsugusele.
Ma ei tea palju on selles roll minu käitumisel ja kui palju kunagisel moslemist ja tumedama nahavärviga sõpradel aga.. Mul on hea meel.
Ja mul on hea meel, et ma saan ta näiteks Saksamaal pargis mänguväljakule saata teadmisega, et ta saab seal hakkama ja ta leiab mängukaaslasi. (Pigem on nüüd probleem, et kevadel Münchenis leitud sõber Nathan jättis kustumatu mulje ja temaga koos tahetakse Legolandi minna. Kuskohast ma leian punase pluusiga Nathani? Ja sõbra kirjeldamiseks kasutati just pluusi värvust, mitte nahatooni või juukseid mis justkui oleks silmatorkavamad)
Hahh, nii armas, punase pluusiga Nathan:)
Vähemalt meie silmaringi õnneks kuulub meie laiemasse suguvõssa inimesi, kes elavad mujal ning koos teisest rahvusest inimestega. Nii teab mu laps, et inimesed ongi erinevad ja räägivad erinevaid keeli ja näevad erinevad välja.
Eks inimesed kardavad tundmatut. Kui pole kunagi mustanahalist lähedalt näinud siis ilmselt teatud seltskond mõtlebki teab mida…
Minu poega, kes on praeguseks juba täiskasvanu, ei ole kunagi õpetatud suhtlema teise nahavärviga inimestega. Musta nukku pole pidanud kätlema, mitte midagi säärast. Kokkupuudet tal nendega polnud, ainult televisioon, raamatud ja hiljem ka internet – need olid need kohad, kus ta sai teadlikuks, et igasuguseid inimesi on maailmas olemas. Tema ei vaena kedagi. Ei teist karva inimesi, ka mitte puudega inimesi, isegi rassiste mitte. Miks? Sest lapsed on oma olemuselt head ja ilma väliste mõjutusteta nad alguses ei tee inimestel vahet. Suuremana need mõjutused siiski tekivad, ja eks ka reisimine ja muu maailma nägemine annavad oma osa. Samamoodi ka grupikuuluvuse soov, vahel ka trots. Mõnikord mõjutab positiivselt, mõnikord negatiivselt. Minu laps taunib neid, kes teevad liiga. Olgu siis tegu enesetapumissioonil oleva moslemiga, laamendava venelasega, räuskava eestlasega. Selle viimase alla kuuluvad need rassistid, kes karjuva:. “gou hõum nigga!”, ja need tolerandid, kes kriiskavad: “rassistid seebiks!”. Ta leiab, et inimestel võib ja lausa peab olema oma arvamus, aga kui see puudutab teise inimese olemust või isiklikku ruumi, siis peaks see arvaja sisehääl püsimagi sees ja olema vagune. Kaitsta võib, aga ilma solvanguta, ilma maha tegemata, ilma omapoolse rünnakuta.
Ma olen oma suure lapse üle väga uhke. Ta on valinud oma kuldse kesktee ja jäänud selle juurde, ilma et oleks ühelgi moel endale häbiteinud.
Nagu öeldud, teda ei ole vägisi suunatud kätlema musta nukku, ta lihtsalt vaatas maailma omaenese silmadega ja tegi omad järeldused, kuidas siin ilmas õige paremini toime tulla. Mu laps on tolerantsem kui sina, Eveliis. Jämedalt öeldes – ta ei vaena musti, kes valgeid vihkavad ja ta ei vaena valgeid, kes musti vihkavad. Ta säilitab rahu ja ei materda igaks juhuks juba ette ära teistsuguse maailmavaatega inimesi.
See pole ka koduse kasvatuse vili. Mina olen paremäärmuslane. Mitte lõugav ja ähvardav, vaid vaikiv ja murelik. Aga siiski paremäärmuslane. Ma pole kunagi teo, sõna või pilguga solvanud ühtegi endast erinevat inimest, küll aga on minu kohta kasutatud väljendeid neonats, skinhead, värdjas rassist, natsinärakas, nahkpeade madrats ja midagi raudselt veel. Mingil põhjusel on just oma jutu järgi väga tolerantsed naisterahvad tundnud tungi mind nende sõnadega määratleda. Ja ma ei ole selle “õnnistuse” saamiseks pidanud natsilipuga lehvitama. Piisas meie omast riigilipust.
ma ei saa jätta märkimata (üritasin küll), et see pildil on eriti ilus kiisu. loodan, et sinu oma.
On jah ilus, aga ei ole minu oma, kuigi väga meenutab minu oma