See postitus on ilmselt 20 aastat ajast maha jäänud ning tõenäoliselt võrdlen ma võrdlematut, st et ma ei tea ju absoluutselt mitte midagi tänapäeva koolist, aga seoses erinevustega lasteaedade koha pealt tuli mulle meelde KUI erinev oli Lillehammeri keskkoolis veedetud aasta sellest, millega ma harjunud olin.
Muidugi täna, 36aastasena, näen ma asju tibake teisiti kui tookord 16aastasena, kuid siiski tuli mul tahtmine oma Norra kooli kogemus kirja panna. Absoluutne tõde see ei ole, lihtsalt minu kogemus kui 16aastaselt Norra 11. klassi sattusin.
Kõige esimene asi, mis mulle meelde tuleb on see, kuidas õpilastesse suhtuti kui täiskasvanutesse, kes võivad ise otsustada. Vähemalt jäeti selline mulje ja me kõik teame kui oluline see ühele teismelisele on. Teismeline teab kõige paremini ja on kõige targem. Õpetajad ja õpilased suhtlesid eesnimepidi ja kui võrdne võrdsega. Kui ma vahetunni ajal nägin õpetajaid ja õpilasi koos maja taga suitsetamas pidin ma hämmingust pikali kukkuma. Mis mõttes? Nüüd asi ei ole sugugi selles, et ma suitsetamist pooldaks, aga mulle meeldis see, et keegi ei käinud salaja nurga taga suitsu kimumas, mis on sada korda hullem variant. Ja mingil määral usun ma, et kui pole keelatud, siis pole ka nii põnev ehk siis ega neid suitsetavaid õpilasi väga palju olnudki. (PS: rõhutan siinkohal veelkord, et ei poolda suitsetamist ja point on hoopis selles, et mulle meeldis see suhtumine teismelisse kui täiskasvanusse).
Koolis oli olemas söökla – kantina – kuid suurem osa õpilastest sõid lõuna ajal kaasa võetud matpakke´sid. Kellelgi polnud häbi, et kodust toit kaasas oli. Eestis aga oli tol ajal hoopis teine suhtumine, kui vahetunni ajal poest või kohvikust saiakest ja krõpsu osta ei saanud, olid rott, kes vanematelt piisavalt taskuraha ei saanud. Taskuraha oli mu Norra klassikaaslastel tol ajal ilmselt rohkem kui mõned inimesed Eestis palka said, kuid kaasa tehtud võileivad oli lihtsalt elementaarne. Mulle iseenesest meeldib see toidu kaasa pakkimise idee. Norras koolis (hiljem ka høgskole`s ja ülikoolis) käies muutus see mu jaoks nii loomulikuks, et Eesti tagasi tulles oli mul lausa kahju, et kodus köögisahtlis ei olnud iseenesestmõistetavalt olemas mellomleggspapir (paber, mis pannakse kahe võileiva vahele, et võileivakate kokku ei kleepuks).
Paar päeva tagasi kui me Idaga metsas jalutamas käisime jooksis meile vastu klassitäis orienteeruvaid koolilapsi. Jällegi tuli mulle oma Norra keskkooli aasta meelde. Me jooksime samamoodi mööda metsa ringi ja kehalise kasvatuse tund oli megaäge. Mingil põhjusel tahtsin ma Eestis kehalisest kasvatusest ikka kõrvale hiilida (kuigi ma olen alati olnud sportlik ja pigem heade tulemustega kehalises kasvatuses). Võimalik, et see oli seotud kitsa riietusruumi, halbade pesemistingimuste ja lühikese vahetunniga? Norras aga nautisin ma kehalist kasvatust. Nii nagu ka kõik teised. Vähemalt Lillehammeris. Siin ei ole vist ühtegi inimest, kes sporti ei armastaks. Olenemata vanusest.
Koolitunnid olid Eesti kooliga võrreldes nagu puhkus. Ma ei mäleta, et ma oleks kodus midagi väga tuupinud, ma ei mäleta, et ma oleksin kartnud tundi minna, sest on õppimata, aga samas ei saa ma ka öelda, et me oleksime vähem õppinud. Näiteks geograafiat andis meile legendaarse Thor Heyerdahli poeg, kes oli oma ala täielik fänn ning suutis tunni äärmiselt huvitavaks teha. Kuna inglisekeelseid vahetusõpilasi oli klassis kaks, siis osa tunnist rääkis ta meie pärast lausa inglise keeles. Ühtegi kontrolltööd ma ei mäleta, aga teadmisi jäi mulle külge siiski sama palju või rohkem kui Eesti koolis. Inglise keeles analüüsisime me klassikat (nt Orwelli Loomade farm), mis lisaks sõnavarale arendas ka analüüsivõimet ning laiendas reaalselt silmaringi. Samal ajal Eestis õppisime me inglise keelt nõukaaegsest õpikust, kus räägiti rahvaste sõprusest. Ma ei liialda.
Tunniplaani sai iga õpilane vastavalt oma huvidele kokku panna. Otseloomulikult jätsin mina oma tunniplaanist välja matemaatika (mis Eestisse tagasi 12.klassi minnes mind valusalt tagumikust hammustas ja ma nägin kurja vaeva, et 12.klassi matemaatika läbi teha), aga kui ma oleksin Norras edasi koolis käinud, siis ei oleks matemaatikast loobumine minu edasist käekäiku kuidagi mõjutanud. Analüüsivõimet ja seoste nägemist õpetasid mulle ka teised ained.
Kuigi mulle on alati meeldinud koolis käia ja mul ei ole koolis probleeme olnud (kui välja arvata (armu)kade füüsikaõpetaja, kellele kuidagi pähe ei mahtunud, et mul koolist üks aasta vahele jäi ning ta kõik endast oleneva tegi, et ma kooli koos teistega ei lõpetaks), siis Norra keskkoolis veedetud aasta oli hoopis midagi teistsugust. Just otsustusvabaduse ja suhtumise tõttu. Ei mingit pinget ega tuupimist. Ja kuigi ma tõesti ei mäleta, et ma oleksin väga palju õppinud selle aasta jooksul, siis aasta lõpus tegin ma vajalikud eksamid ära pea sama hästi kui teised klassikaaslased. Hea soovituse sain ka kaasa. Aga seda pole mul kunagi kusagil vaja läinud ega pole sellest ka mingit kasu olnud. Kui siis vaid enesetunde jaoks ja hetkel siin eputamiseks:D
Ma usun, et Eesti koolisüsteem on 20 aastaga palju muutunud, aga tookord oli tõesti tunne nagu ma oleks teisele planeedile sattunud.
