Ma olen hingelt väga kirglik reisija, füüsiliselt piirduvad minu reisid mainstream maadega – Saksamaa, Itaalia, Inglismaa, Kanaarid jne, Rootsis ja Norras nagu maal vanaema juures käimine ei lähe arvesse. Igal juhul meeldib mulle lugeda erinevate maade kohta, ma loen hea meelega reisikirju, vaatan reisisaateid, uurin lihtsalt aegajalt nende paikade kohta, kuhu ma minna tahaksin.
Kerli Nõu andis välja raamatu “Mina ja maailm”, kus ta jagab oma lugusid 102 maast, mida ta külastanud on. Maailmas on üldse 193 riiki. See number ütleb päris palju selle kohta, kui kogenud maailmarändur raamatu autor on. Raamat keskendub 41 maale ja kuigi raamatus on üle 300 lehekülje, on selge, et väga põhjalikult nendest maadest ülevaadet anda ei õnnestu. Autor isegi ütleb, et nendele, kes ootavad põhjalikke kirjeldusi religioonist, kultuurist, arhitektuurist, poliitikast, jääb “supp” lahjaks, aga puljongisõpradele peaks ajaviitena meeldima küll. Täpselt nii ongi! Minul oli raamat nädala jooksul kaaslaseks rongisõitudel, Tallinna ja Keila vahet sõites sain ma samal ajal teha kiire ümbermaailmareisi.
Nii nagu ka raamatu autor mõnest sihtkohast kirjutab rohkem ja põnevamalt, teistest kiiremini üle libisedes, lugesin ka mina mõnda peatükki suurema huviga, teisest libisesin üle. Mõni peatükk/maa/kirjeldus ei kõnetanud, mõnest oleks aga tunduvalt rohkem tahtnud lugeda. Paapua Uus-Guinea oleks kindlasti üks selliseid riike, mille vastu raamat kindlasti suurema huvi tekitas. “PUGi kõrgmäestikes asuvad hõimud mõõdavad rikkust seeläbi, kes kui palju oma lähikondlastele teeneid on osutanud. Jõukus on tulevikus tekkiv abstraktse sisuga vastuteene. Staatusesümbolitena ripuvad meeste vöödel või kaelas nende sigade arvu näitavad sabatutid või bambuskaunistused, naiste puhul pärlikarpides ehted.” Ka autor ise soovitab just seda riiki külastada, kui vähegi võimalust, enne kui “progressi teerull põliskultuurist üle vurab”.
Trans-Siberi rongisõit Hiinast läbi Mongoolia Venemaale on midagi, mis mind alati paelunud on. Ma ei tea miks täpselt, aga mul on vastupandamatu soov rongiga läbi Venemaa reisida. Reisikirjeldus ühelt poolt suurendas seda soovi veelgi, teisalt aga tõi maa peale tagasi, sest punktist A punkti B läbib selle vahemaa otsast lõpuni vaid turist ja lennukiga reisides säästaks nii aega kui raha. Põnev lugeda oli igatahes.
Ma olen unistanud reisist Antarktikasse, kuid peale järgneva lõigu lugemist võin ma öelda, et isegi kui mul oleks olemas finantsid, jääb see reis minu jaoks kindlasti ära. “Kruiisilaevade skaalal tagasihoidlikes mõõtmetes Ljubov Orlova rapub maailma tormiseimate merede hulka kuuluval Drake´i merel nagu kanasulg tuuleiilis. Suur osa kruiisipublikust hoiab kaheks päevaks kajutite ligi. Meeskonnaliikmetest merehundid itsitavad pihku – Drake´i võimete skaalal on kogetu pigem tagasihoidlik lainetus. Kümnekraadine kõikumine maksimaalse 54 suhtes on titemäng, tühi-tähi.” Jah, mina külastan Antarktikat vaid läbi raamatute või filmide. Sellist “titemängu” ma üle ei elaks.
Mulle meeldib raamatu ja autori juures see, et ta annab edasi vaheldust – superluksusest äärmise vaesuseni. On aru saada, et raha taha ei jää sellel maailmaränduril midagi ja seetõttu saab ta lugejale pakkuda erinevaid emotsioone, mitte vaid nõuandeid, kuidas kõige soodsamalt hakkama saada, aga samas ei keskendu ta ka vaid luksusele. Kõike on parasjagu. Igaüks leiab oma. Juhtusin nägema ka intervjuud temaga ja mulle meeldis üks mõte, millega ka mina nõus olen. Meil on siin Eestis kõik olemas, meie loodus on kaunis, loomastik ei jää sugugi alla kaugemate paikade loomastikule, aga selleks, et seda kõike märgata, tuleb aegajalt ära käia. Ma olen nii nõus. Kui Eestist ära käia, siis on koju tagasi tulla eriliselt hea ja soe tunne, paljudele asjadele, mille kallal muidu viriseda tahaks, vaatame tagasitulles hoopis teise pilguga.
Kerli Nõu raamatuesitus toimub homme 19.09 Solarise Apollos 18.00- 19.00 Esitlust juhib reisisell, blogija ja “Minu Bali” autor Jesper Parve. Soovitan kuulama tulla! Minu loosin oma lugejate vahel ka ühe raamatu välja. Selleks ei ole teil vaja midagi muud teha kui kommentaaridesse kirjutada, milline on teie unistuste reisisihtkoht (ärge oma kontaktandmeid unustage!). Võitja loosin välja reedel 22.09.
Sooviksin kunagi kindlasti reisida Ameerikasse ja Inglismaale.
Austraalias elasin 2 aastat ja nüüd unistan, et saaksin kunagi tagasi minna koos perega 🙂 Loodan, et see unistus täitub!
mind huvitaks hetkel Aasia – Tai tundub hästi sõbralik ja positiivne aga tahaksin kindlasti kolada ka mitteturistikates piirkondades. Sri Lankal meeldisid mulle kõige enam nö nurgatagused kohad, sellised kus peale enda seltskonna veel 1-2 seltskonda kohtasin.
Unistus oli Horvaatias käia, seal sain sellel suvel käidud ja lausa unistuste unistus täitus, olin nädala Krk saarel. Praegu on jäänud Tai või Capoverde roheneeeme saared mida hing ihkas.Ja kindlasti kui seal käidud siis jälle tuleb uus unistus 🙂 Raamatut soovin väga! Päikest.
Peruu või mõni teine Lõuna-Ameerika rikkaliku looduse ja kultuuriga riik.
Mulle meeldiks reisida, kui keegi teleportatsiooni kord ometi ära leiutaks. Hetkel pakutavate transpordivahenditega pigem ei. Aga ma olen üliväga nõus raamatu autoriga – just sellepärast peab Eestist ära käima, et kõike siinset ilu märgata. Praegu, kui statsionaarselt Eestis ei ela, märkan alati saabudes, kui ilus ja mõnusalt inimtühi meil kõik on. Kui mid kord jälle reisilust tabab, siis neid kohti, kuhu minna on mitmeid, aga Bali saare võtaksin ehk siiski ette (kuigi sellele viimasel ajal koledasti kommertslikkust ette heidetakse).
Minu unistuste sihtkoht on NY, võib olla klišee, aga juba väiksena teadsin, et pean sinna saama.
Aga raamatu kirjeldus oli tõeliselt huvitav, aitäh selle eest. Kui ei võida, siis pean ostma 😀
Alaska ja Siber on unistuste TOPis, neile järgnevad üsna tihedalt Lähis-Ida riigid ja Uus-Meremaa ja suurim unistus oleks umbes 55. eluaastaks majanduslikult nii sõltumatuks saada, et koos kaasaga üks vähemalt aastane maailma mööda rändamine (autoga) ette võtta.
Minu unistuste sihtkoht on USA😇 Top 3 linna seal oleks San Fransisco, Los Angeles ja New York. Ma nii loodan loosiõnnele, kuna just seda raamatut läheks hetkel nii väga vaja lausa😊
Mul esimesena tuleb Itaalia meelde.. ja Bali. Ja Šotimaa… jep. Mul on nimekiri pikemgi. Aga las esialgu jäävad need 🙂
Minu unistuste reisi sihtkoht on Kilimanjaro. Või Atlase mäestik Marokos. Ehk siis tahaks mõne päris mäe otsa turnida 🙂
Lihtsamatest unistustest on rohkem Šotimaad väisata ja uudistada!
Tahaks Maldiividele, helesinise vee kohale bungalosse :D.
Soovin minna Itaaliasse.Olen palju reisinud ja see raamat annaks kindlasti juurde veel mõne uue sihtkoha 🙂
Mae unistab kaduvast maailmast: vanast heast ja ehedast Itaaliast ja Prantsusmaast.Kui kõikjale mujale saab veel minna, siis sinna enam mitte. Või no olgu, mõned salapaigad ju veel on seal säilinud.
Reisiraamatuid loen alati suurima heameelega ja kõikvõimalikke reisisaateid vaatan samuti korduvalt.. Unistuste reisisihtkoht muutub ka pidevalt. Küll tahaks käia Lõuna-Ameerikas ja Peruus, siis jälle Vaikse ookeani saartel. Viimati lugesin huviga matkamisest Nepaalis.
Läheksin tagasihoidlikult Norrasse või Islandile.
Unistuste kohad juba käidud, aga Lõuna-Aneerika paelub ja nüüd võiks ära käia näiteks Rosta Rical 😛
Raske on valida seda ühte ja lemmikut sihtpunkti, sest kõik nii erineva iseloomuga. Hetkel valiksin Vietnami oma reisisihiks 🙂
Tahaks väga Singapuri minna kunagi 🙂
Oleme palju reisinud kaugele sooja aga kuhu tõesti minu hing ihkab ja me läinud ei ole..veel..on Venemaa..Moskva..Peterburg..Tsarskoje selo..
Ma loodan,et saan seal käidud ja nähtud kõike,mida soovin😊😉
Island ja Itaalia, üks võlub mind oma kasina loodusega mida ETVst Islandi taluköögi saatest nägin ja Itaalia tundub lihtsalt selline tsill koht olevat. Veiniklaas näpus ja naudiks lihtsalt olemist ning nende rammusaid toite ja toidukultuuri.
Vietnam jättis kunagi kustumatu mulje. Sellest tulenevalt tahaks ka nt Filippiinidel, Balil, ja Kambodžal ära käia.
Island tõmbab ka tohutult. 🙂
Kanada. Need järved ja mäed. Ma tahaks matkata. Saan ilmselt kunagi siis, kui lapsed on suure(ma)d. Praegu käib enamus reise selle järgi, et oleks rand, soe, lõbus ja soodne.
Suur unistus on lõpuks ära käia Itaalias ja teine unistuste sihtkoht on Maldiivid.
Tahaks matkata mägedes – mitte üldse kaugel ning kõrgel. Norra 🙂
Peruu, aga see on ebatõenäoline. Tõenäolistest näiteks USA – idarannikust läänerannikuni või vastupidi autoga läbi sõita. Olen ka püüdnud perekonnale selgeks teha, et aiakäru punaseks värvimine ja käru koos reisikraamiga lükates-vedades läbi Euroopa jalutamine oleks väga hea mõte, aga millegipärast ei võta abikaasa vedu.
Minu suur unistus, ja seda juba kooliajast, on ka Siber, Baikali järv. Ja ka justnimelt üks ots ikka vähemasti rongiga :). Minu teine suur unistus oli Iirimaa, mis on tänaseks juba üpris koduseks saanud, kuidagi lihtsam on nüüdsel ajal sinnapoole saada. Kooliajal mõtlesin vastupidi 🙂 Vaatasin ka intervjuud autoriga ja olen samuti nõus sellega, et vahepeal tuleb ära käia, et märgata kui ilus ja hea on siin.
Raamatuid ma arrrmastan ja reisikirjeldusi veel eriti!
Kõigepealt läheksin Šotimaale. Olen seal küll nädalajagu loodust nautinud, aga ilma pikemalt mõtlemata läheksin veel. Järgnevad lemmikud on Iirimaa, Island ja Uus-Meremaa. Ja siis tahaksin tõenäoliselt veel kord Šotimaale 😀
Islandile tahaks väga minna, eriti pärast “Minu Islandi” lugemist, mõnus ja muhe raamat.
Eelmisel aastal armusin porodesse-põhjapõtradesse…Aga oma unistustes lendan Suure Kanjoni kohal.
Guatemala või Jaapan oleksid unistuste sihtkohad. Jaapani osas üldiselt noogutatakse arusaavalt aga Guatemala tekitab küsimusi :D. Aga too minu minu jaoks niivõrd eriline, kuna väiksest riiki külastades võib korraga ära näha Kairiibi mere, Vaikse ookeani, vulkaanid, maiad, vihmametsad ja põliselanikud (kes siiani elavad üsna traditsioonilist elu). Lihtsalt peab külastama :). “Minu Guatemala” ammu loetud ja kaks sõpra on sealt pärit.
Gröönimaale ja lihavõttesaarele olen alati tahtnud minna.
Üks unistus on minna uuesti Uus-Meremaale, rentida seal matkabuss ja rännata mööda rahvusparke, linnu, randu jne. Kunagi olin 3 kuud Uus-Meremaal, suurema osa ajast töötasin farmides, reisida sain vähe, sest raha polnud, farmitöö hoidis vaevu hinge sees :). Imeline maa!
Mina igatsen ühte erilisse paika iseenda sees – sinna, kus värvid on kirkad, silmad on pärani, hing on hell ja süda rõõmust väreleb. See on mu lemmik-sihtkoht. Mõnikord on sinna saamiseks vaja reisida, nt ronida Himaalajates mõnele 4000-5000m “künkale” või kuulata ookeani rannikul lainete müha, aga mõnikord piisab üsna vähesest. Näiteks sillerdavatest veetilkadest lepakäbidel varakevadise sula ajal. Või lapse siirast rõõmust suures porilombis, keset kõige rajumat sügisvihma.
Aafrikasse. Meeletult suur ala, aga tahakski näha selle mandri ja rahvaste sarnasusi ja erinevusi, rännata siin ja seal. Ühes riigis olen juba käinud, aga tahaks kogeda, kas mujal on rahvas sama värvikas, muusika sama vali ja tants sama osav ja tabada veelgi rohkem nüansse.
AmeeriKas tahaks kord ikka âra käia,aga käega katsutavam unistus on Santorini saar. 🙂 Raamatu kurjeldus ja intervjuu autoriga oli vâga pônev, tahaks väga raamatut lugeda 🙂
Tahaks Lõuna-Ameerikas ca pool aastat ringi rännata. Brasiilia, Peruu, Tsiili, Kolumbia, Boliivia jne.
Minu unistuste sihtkoht on planeet Maa ehk siis ei ole vist riiki, kuhu ma oma jalga tõsta ei tahaks. Küll aga on mul viimased 8 aastat olnud peale India paine. Ma olen suhteliselt kindel, et eelmises elus olin ma hindu. Siiani olen ma riburadapidi end justkui Indiaks valmistunud ning läbi käinud pisemad riigid nagu Malaisia, Singapur, Vietnam, Kamodža ja Tai, sest tõenäoliselt oleks esimese Aasia riigina India külastamine paras šokk. Aga nüüd ma olen juba valmis pea peal seisus karrit mugima ja liikluskäras mediteerima.
Teatud keerdkäikude tõttu sai minu unistuste sihtpunktide esimesele kohale Austraalia – sinna ma lähen nüüd kohe varsti. Siis on nimekirjas veel LAV, Itaalia, Lõuna-Ameerika, Kanada, Uus-Meremaa, Island, Punase mere vee alla tahan kindlasti minna. Aga kõige kaugem ja ka kõige kättesaamatum tundub unistus poolustest, selleks peab rikkamaks saama. 🙂
Enamus kohtadesse on üsna lihtne minna, lennud lähevad, hotellid olemas jne, aga unistuse tasemel sihtkoht on Madagaskar.
Mina unistan reisida Indiasse. Eelmisel aastal sai käidud Nepalis ja endalegi üllatuseks hakkas mulle sealne kaootilisus, kiire ja ettearvamatu elu meeldima. Ka olen väga huvitatud nende kultuurist. India on muidugi mitu mitu korda suurem kui Nepal ja seal on ka nii palju kohti, mida külastada tahaks – alates Jaiphurist ja lõpetades Goaga.
Veel loodan reisida New Yorki. Üleüldse USA köidab. Elada seal vast ei sooviks, aga paar tõelist skyscraperitega suurlinna oma silmaga ära näha oleks vahva. Nende ümber on ju nii palju haipi 🙂
Ning last but not least – Venemaa! Piiteris olen kunagi pisikesena käinud ja ei mäleta sellest palju. Vaatan ka (netist), et Moskva on aina modernsemaks muutumas ja no need kirikud seal… Sellist arhitektuuri ei näe just igalpool. Niiet jah, tuleb viisa ära teha ja Venemaad avastama sõita, bit by bit 🙂
Unistuseks on minna Serengetisse safarile.
Tiibet. Lootust on et ükspäev sinna minna ka saab. Raamatut sooviks ka niii väga!
Unistuste sihtkohtadeks oleksid Austraalia, Peruu ja Kanada. Raamatut soovin väga, et järgmisteks reisideks finantse kogudes saaks mõtetes rännata.