Ida oli eile väääääääga pahuras tujus, kohe meenutas nooremat mind, kui mul jonnihood peale tulid ja üldse ei tahtnud ära minna. Nii minu peegelpilt oli. Aga see selleks.
Lõpuks kui Ida jälle mu sõber oli, istusime me köögisaare taga ja tegime süüa. “Kas lasteaias oli ka täna paha tuju?” küsisin mina. Ida noogutas ja hakkas rääkima, et teised ei meeldi talle, aga tundus, et ta tahtis öelda, et tema ei meeldi teistele. Ma siis püüdsin aru saada, mis juhtus. “Kõik lapsed ütlesid, et nemad ei ole minu sõbrad,” lausus Ida lõpuks nukralt. Ma ei tahtnud seda küll uskuda, aga lasin Idal rääkida ja püüdsin aru saada, millest siis probleem tekkis.
“Keegi ei tahtnud mulle kätt anda,” kurtis ta, “ja siis ma ütlesin neile karjumise häälega, sa pead minu sõber olema ja tema ütles, et ei ole minu sõber.” Uskuge mind, kui me räägime “karjumise häälest”, siis Ida oskab päris korralikult häält tõsta. Jällegi väga emasse.
Ma püüdsin Idale siis selgitada, et alati ei peagi keegi kätt andma, et Ida ise ka ei taha mõnikord mulle või kellelegi teisele kätt anda. Ida noogutas just nagu saaks aru ja lisas siis vihaselt, et “aga nad ju peavad mu sõbrad olema!” Kuidas sa seletad kurvale nelja-aastasele, kelle jaoks hetkel kõige suurem ähvardus on “ma ei ole sinu sõber”, et tegelikult keegi ei mõelnud seda nii? Ja et karjudes ei saa kedagi kästa oma sõber olla? Kuidas lohutada ja selgitada asju kui laps sellise asja peale kurb on?
See “ma pole enam sinu sõber” on väikelaste seas täielik käibeväljend ja samas midagi, mis neile emotsionaalselt niiii laastavalt mõjub. Olgugi, et ise loobitakse neid sõnu üldiselt sama kergekäeliselt. Ma olen ka pidanud mänguväljakul paar korda neid pisaraid täis valgunud silmi pühkima, sest keegi on kurjalt keelt näidanud ja neid sõnu lausunud. Polegi muud kui seletada, et neid sõnu ei mõelda tõsiselt ja üldiselt ollakse homme sõbrad edasi.
Sellest ei hakka rääkima, et mulle endale öeldakse magamaminekuaja saabudes sama kurjalt : “ma pole su sõber, ma olen ainult issi sõber” … 😀
See ongi kummaline, et ma kuulen ka üle õhtu, et ma ei ole enam sinu sõber, vaid issi sõber, aga kui sama asja lapsele endale öeldakse, siis on see midagi kõige laastavamat.
Eile läksid Marek ja Ida tülli, nii et Marek ütles Idale, et ma ei ole enam sinu sõber. Minu asi oli siis lepitaja olla, lohutasin Idat ja ütlesin, et ta käitus issiga halvasti, et lähme palume vabandust ja siis on jälle issi sõber. Issi ja Ida leppisid ära ning järgmisel hetkel kuulsin mina, et “ma ei ole üldse emme sõber, ainult issi sõber”. No milles mina süüdi olin eks?
Aga jah, ega vist polegi siin muud kui püüda selgitada, et keegi ei mõtle neid sõnu tõsiselt ja homseks on juba sõprus tagasi.
Kusjuures see suur issisõprus on selles suhtes naljakas, et teil (nagu ma puhtalt blogist välja loen) on Marek see veidi leebem ja selles osas ehk arusaadav, miks Ida pigem tema sõps olla tahaks. Aga meil on just Bruno see range tegelane (no olgu, ma olen ise ka küllaltki selge ütlemise ja direktsioonidega aga kui võrdlema hakata, siis Brunost pehmem). Et ma ei hammusta küll läbi, miks meil see nõnda. Ehk lihtsalt issikas? Ise olin ka 😀
Jah, meil on jah üldjuhul ikka Marek see pehmo ja lemmik, sest Mareki sõnade järgi kasvaks Ida Viiburi sõjakoolis kui teda ei oleks leevendamas. Nojah…
A võib olla tõesti mõni laps lihtsalt ongi issikas. Iseenesest ei ole mul muidugi midagi selle vastu, sest nagu mul üks sõbranna ütles, siis õpeta laps isa armastama ja sul on piisavalt vaba aega oma asjadeks ning ka söömata närve;)
Eriti tabav ütlemine ja… Viiburi sõjakool 🙂
Aga ehk on oma osa ka selles, et tütred hoiavadki (vähemalt mingi aeg) isa poole… Mul on ka kaks tütart ja samuti hästi issikad. Noorem on värske 4a ja “ma ei ole su sõber” on kahtlaselt tuttav väljend, alati varrukast võtta kui pahaseks saab.
Eks ma tõesti olen aegajalt ka liiga karm, aga samas kui minu käest küsib Ida “emme, kas ma tohin vaadata, mis kapis on?”, siis issile ütleb ta “too mulle see ja too kapist”.
Miinuspool on muiudgi see, et ta ei ole enam üldse minu sõber. Õhtul kuulen magama minnes, et on vaid issi sõber, hommikul ärgates on vaid issi sõber. Aga no siis läheb jälle meelest ja olen tema “arrrrrrmas emme”.
Uhh, poleks ikka kunagi osanud arvata, et lapsed nii armasad suudavad olla, ka siis kui nad kurjad ja tüütud on