Ma sattusin nädalavahetusel vestlema inimesega, kes oli seisukohal, et kodus töötamise kontseptsioon on välja mõeldud laiskade ja lollide inimeste poolt, kes midagi kunagi ei saavuta ning tema ettevõttes selline võimalus puudub, sest see on lausrumal mõte, mida ei tohi mingil juhul üle võtta.
Ausalt öeldes olin ma sellest arvamusest kergelt öeldes šokis. Mu meelest räägitakse juba pikemat aega just seda, et kui töö iseloom vähegi lubab, siis ei ole oluline üheksast viieni kontoris kohal olek, et traditsiooniline kontoritöö on oma aja ära elanud. Muidugi on ameteid, mida ei saa kodust teha ning on ka teatud tüüpi inimesed, kellele kodus töötamine ei sobi, aga mõte, et kodus töötavat inimest ei saa usaldada, sest teda ei saa kontrollida, on minu meelest lauslollus. Kodus töötades pean ma aru andma, mida ma päeva jooksul teen, ma panen kõik oma tegevused kirja, seda ei teeks ma aga kontoris. Kontoris ei kontrolli keegi, kas ma scrollin Facebookis, olen kaks tundi lõunal või mida ma teen, sest ma olen “tööl olemas”. Kui palju ma tean oma endistest töökohtadest inimesi, kes lihtsalt istusid kontoris oma tunnid täis. Kuidas on see parem variant?
Ma tundsin end ka puudutatuna. Olen ma siis loll ja laisk ning ambitsioonitu inimene, kes kunagi midagi ei saavuta? Kuidas on see seotud kodus töötamisega? Kui ma oleksin oma iseloomult loll ja laisk, kas ma siis kontoritööl käies oleksin suuremate ambitsioonidega ja saavutaksin rohkem? Tänapäeva sidevahendite juures ei saa ma üldse aru, kuidas saab olla probleemiks, kas töö tehakse ära pargis, laevas, kontoris, mererannas, koduaias. Ma tean nii paljusid ettevõtteid, kus inimestel ongi lubatud teha kodukontori päevi, need mõjuvad motiveerivalt ja tihti mõjub asukoha vahetus ka inspireerivalt. Ma tean vähemalt kahte ekspordijuhti, kolme müügijuhti ning veel paljusid väikeettevõtjaid, kes töötavad kodukontoris. Ja nad ON päris palju saavutanud.
Mulle ei mahu pähe, kust selline mõte,et kodukontor on lollidele ja saamatutele.