Ma olen täna abielus olnud kümme aastat.  Ma ei hakka kirjutama romantikast nõretavat kirjatükki, kuidas meie pulmale eelneval ööl oli metsik torm, elekter kadus ära, aga pulmapäeval paistis ere päike,  oli soe augustikuu ilm ning see kõik oli ehk ennustus sellest, milline meie abielu olema saab, sest see oleks lihtsalt imal. Kuigi ma olen hinges romantik ja armastan filme nagu “Tuulest viidud” ja “Sulle on meil”, olen ma ka parasjagu küünik, aga seda viimast te juba teadsite.

Tegelikult ei olegi mul meist midagi romantikast nõretavat kirjutada. Me oleme täiesti tavaline abielupaar. Kakleme, vaidleme, lepime ära, oleme sõbrad, ei ole sõbrad. Romantilisi luuletusi teineteisele ei loe, käest kinni mööda heinamaad ei kalpsa, küünlavalgusel teineteisele silma ei vaata, rääkimata šampanjavannidest ja šokolaadimassaažidest, sotsiaalmeedias üksteist “musiks” ei kutsu ja südameid ei saada, valentinipäeva õhtusöögiks erilisi plaane ei tee ning kinkidega üksteist üle ei kuhja. Jah, just sellised me olemegi. Tavalised.

Ühtede teiste pulmade valguses tahtsin ma natuke hoopis pulmadel peatuda. Paljud kommenteerivad hetkel, kuidas  pulm on nii palju isiklik, et pole aus teiste rahakotis sorida. Ma olen nõus, et selline rahakotis sorimine ei ole ilus ja 40 000 eurot ei ole üldse nii suur summa, mille pärast minestama peaks, aga privaatne ja isiklik see pulm ei olnud. See oli läbimõeldud PR. Ma ei halvusta, vaid lihtsalt ütlen.

Kümme aastat tagasi oleks nende pulm olnud ka minu unistuste pulm. Suur ja silmapaistev. Muinasjutuline. Mannavahuline. Me tahtsime ka suurt pulma ja kuigi see ei olnud suursugune mõisapulm, oli see mu meelest piisavalt suur ja suursugune. Oma aja ja meie nägu. Sellised me tol hetkel olime. Täna oleks mu unistuste pulm hoopis teistsugune. Väike ja privaatne, koduaias või kusagil metsatukas, rabas, saarel, maalähedane ja ilma printsessivahuta. Mitte päris pasteldes, aga miks mitte paljajalu. Lohakalt romantiline, mitte klassikaline suur pidu.

Samas kui küsida, kas ma kahetsen, et meie pulm selline oli, siis muidugi mitte. Meil oli täpselt selline pulm nagu me tahtsime. Järgmisel päeval oli isegi afterparty. Sellise pulma üle nagu ma praegu tahaks, oleks ma tol ajal naerma puhkenud.  Olid ajad olid majad.

Pulmareisi asemel ostsime köögimööbli. Oleks pidanud Marekit kuulama ja korraliku parketi ka panema.