Teate, mis mind teinekord ilgelt närvi ajab? Äärmused. Inimesed kipuvad asju võtma must-valgelt. On kas nii või naa. Rohkem variante pole.
No näiteks ütlen ma, et mulle ei meeldi avalik imetamise eksponeerimine. Ma ei saa sellest aru. Kõik teavad, milleks rinnad on. Kõik teavad, et beebid peavad sööma. Naised imetavad. Kõik teavad neid fakte. Aga ma ei saa aru, miks seda peab eksponeerima. Instagramis. Sotsiaalmeedias. Ja nii edasi. Mis juhtub kui ma selle välja ütlen? Ma saan kommentaarideks omg, sa oled haige inimene, keda häirib imetamine. Omg, imetav ema on ilus. Omg, kus see ema siis imetama peab. Keldris pimedas või. Tänu ühele Staarile on minust tekitatud kuvand, et ma vihkan imetavaid naisi ja aeg-ajalt pean ma ikka lugema, kuidas keegi kusagil torkab, et “see mutt, kellel silmad peast välja kukuvad imetamise peale” või muud sarnast. Alles hiljuti nägin ma üht pilti instagramis, kus keegi soovis “head liputamise…see tähendab imetamise nädalat”. Ei ole vaimukas. Ütled üht, aga argumenteerima ja selgeks hakatakse tegema teist.
Või siis võtame selle loo. Väidetavalt otsis keegi oma 7kuusele tibule kiiresti-kiiresti hoidjat, sest vaja oli minna maailma parimale peole ehk weekendile. Ja hakkab jälle tulema! Mis selles siis halba on, et noor ema tahab end tuulutada? Kas peab vaid kodus istuma nagu kanaema? Asi ei ole hoidja otsimises. Ega tuulutamises. Mina olin Idast esimest korda öö eemal, kui laps oli vaid (!!!) viiekuune, sest ma lihtsalt vajasin korraks oma aega. Ma ei kritiseeri ühtegi ema ega isa, kes tahab end tuulutama minna, aga kui keegi otsib oma beebile kaheks ööks suvalist hoidjat, et minna Weekendile, siis ausalt…paneb ikka kulmu kergitama küll. Loetakse aga välja seda, et keegi kanaema arvab, et ema ei tohiks lapse kõrvalt ära käia. No ei loeta välja seda, mida tegelikult öeldakse.
Üldse see laste hoidmise ja lastega tegelemise/mitte tegelemise teema on selline teema, mis inimesed tagajalgadele ajab. Kirjutasin loo, et lapse kõrvalt on kodukontoris tööd teha ja temaga koosolekutel käia tibake keeruline. Kõik saab tehtud, aga väsitav on, sest ikka on nii, et kui oled soone peal, siis on lapsel just sel hetkel vaja piima/pissile/uut kleiti/kingi/õue minna ja mis sain ma kommentaarideks. Rongaema, kes poleks pidanud last saamagi. Vaene laps, kelle ema ei hooli temast. Anna laps lastekodusse, tal on seal parem kui emaga, kes temast ei hooli. Jälle äärmus. Oled lapsega koos tööl käimisest väsinud ja ei armasta korraga oma last. Olen ma endast tõesti nii halva ema mulje jätnud?
Mis saaks veel siis kui ma lapsehoidja võtaks? Enam pole selleks muidugi vajadust, sest suveprojektid on läbi ja mul on alles jäänud vaid üks töökoht + blogi(d), mis ei võta just teab kui palju aega mu päevast. Eile jõudsin ma Ida une ajal teha ära vajalikud tööasjad, me jõudsime koristada, mängida ja süüa teha. Blogida oleks ka jõudnud, aga lihtsalt ei viitsinud. Harjumatult vähe oli teha. Aga teemasse tagasi, siis ma kujutan vaid ette, mis oleks saanud kui ma oleks lapsehoidjat otsima hakanud.
Miks inimesed kalduvad ühest äärmusest teise ega oska analüüsida ega kaasa mõelda. Tihti käib vaid mingi lahmimine. Pealkirjade järgi kommenteerimine. Kontekstist välja kiskumine. Miks?
Inimesed elavad ilmselt eelkõige oma frustratsiooni välja. Ma pole kindel, aga kas said need kommentaarid Delfis?
Kui Delfis, siis see kahjuks ongi peldikusein. Sinna kirjutades tulebki vastava tagasisidega arvestada, sest selline on auditoorium, halvakspanu ja sapised kommentaarid on juba valemisse sisse kirjutatud. Seda veel eriti juhul, kui lugu on klikkide püüdmiseks võimalikult skandaalne. Ja eks emotsionaalsed lood seda sageli ka on.
Isiklikus blogis võib muidugi samamoodi minna. Mida rohkem lugejaid, seda rohkem trolle.
Imetamise lugude puhul olen ikka blogisse saanud, sest kõik tahavad näha, kes on see “debiil, kes imetamist vihkab ja kellel ilmselt endal lapsi pole”. Delfi kommentaaride puhul ma ei imesta absoluutselt, seal on vist 0,01% kommentaare positiivsed või adekvaatselt argumenteerivad, muidu on lihtsalt tõesti peldikusein, kuhu võib kõik välja sülitada. Ja no kommentaarid kommentaarideks, mind paneb lihtsalt see mitte süvenemine ikka ja jälle imestama.
Aga need, kes tulevad “blogisse vaatama”, jõuavad sinna sageli Delfist? Kui nii, siis on sama asi. Ka sinu blogis saab anonüümselt kommenteerida ja eks siis puristataksegi välja, mis torust tuleb.
Samas on õnneks teada, et see pole isiklik. Samasuguse pasarahe saaks kaela ükskõik kes.
Süvenemisega on tõesti asjad halvasti. Kui on õudselt vaja kellelegi halvasti öelda, siis hakatakse teadlikult kinni ainult sellest, mis enda argumentide kasuks räägib. Puhas demagoogia.
Neid vaatajaid tuleb erinevatest kanalitest, aga see selleks. Demagoogia on kohutav!
Mulle tundub, et inimestel on raske oma emotsioone talitseda. Ehk kui nad loevad kuskil (võimalikku) klikimagneti peakirja, siis hakkavad neis kohe tunded ja arvamus möllama, mis on vaja koheselt välja saada. Seejuures unustatakse teinekord artikkel reaalselt lahti klikata ja lugeda, millest kirjutatakse. Nii mõnigi kord ei lähe kas pealkiri ja jutt omavahel kokku või ongi midagi väga ülepaisutatud.
Mis avalikku imetamisse puutub, siis ei saaks ma enam rohkem nõustuda. Olen ise olnud imetav ema ja ma ei saa ka aru sellest eksponeerimise fenomenist. Kõike saab teha taktitundeliselt mitte raiuda oma õigust ja siis lehvitada sellega sotsiaalmeedias. Näiteks proovisin alati leida kuskil vaiksema nurga ning pea alati oli sall üle õla kattes nii rinna kui imetasin, sest A) ma ei tahtnud et mu rinnad võõrastele välguvad, isegi kui eesmärk on õilis B) paratamatult tekitab avalik imetamine mõnes inimest negatiivset emotsiooni ja miks on vaja siis seda tekitada lihtsalt sellepärast, et see on võimalik. Samamoodi ju tekitab kritiseerimine imetavas emas negatiivset emotsiooni, aga tihtilugu nagu ei osata vaadata asju teise inimese vaatevinklist C) ma mõtlesin ka lapse peale, et olgugi ta on pisike ja nälja kustutamine essmärk number 1, ilmselt ta siiski eelistaks natuke privaatsemalt teha. Ja mul ei tulnud isegi korraks pähe teha pilti hetkest kui ma imetan (isegi näiteks oma privaatsesse fotoalbumisse näiteks) ja siis seda jagada sotsiaalmeedias. Minu jaoks võrdub natuke nagu alasti olemisega, missest et see on justkui õigustatud 🙂
Sinu kommentaarile tuleks klassikaliselt vastu kommentaar “katsu ise pea salli all praadi süüa, kas on normaalne vä”. Aga minu jaoks oli ka imetamine intiimne tegevus, mida ei pidanud terve maailmaga jagama.
oot … ma nüüd pean natuke seedima, et midagi klassikalist vastata 😀
Tegelikult on see debiilne võrdlus. Kui see täiskasvanu praad tuleks välja kellegi intiimsest piirkonnast – olgu see siis nibu või minu pärast kas või p*rseauk – siis me katakski selle tegevuse salliga või teeks seda privaatselt.
Kas sind häirib imetamine kui tegevus või paljad rinnad? Teise variandi puhul küsin huvi pärast, et miks? Mul küll poogen kus ja kuidas keegi oma rindu “liputab”. Käigu või keset linna paljaste tissidega. Eks ma olen ka karastunud, elan Vahemere ääres, kus naistel kombeks topless rannas aega veeta. Ja mitte ainult siivsalt lamades vaid ka pallimänge mängides, joostes mööda veepiiri jne. Vanuses 18 kuni 80. Mitte kedagi ei koti, keegi ei piidle ega kobise. Inimesed tunnevad end vabalt, elavad ise ja lasevad teistel elada. Titt tissi otsas on ju nunnu.
Ei, mind ei häiri otseselt kumbki. Mind häirib justkui soov imetada võimalikult avalikult, et kõik näeksid, et tegu on #proudbrestfeedingmom´iga ja siis paluda seda üles pildistada ning jagada igal võimalikul hetkel sotsiaalmeedias.
Rinnad ei saa mind kuidagi häirida, sest nagu mu mees kipub ütlema, siis ma kodus jooksen kogu aeg paljalt ringi. Aga see on kodus. Linna ega randa MINA paljaste rindadega ei lähe siiski.
Rindadel ongi kaks funktsiooni. 1. Need on mõeldud lapse saades imetamiseks. 2. Need on seksobjekt. Kui need kaks funktsiooni sotsiaalmeedia fotol ühendatakse, ei ole tulemus lihtsalt sünnis.
No aga seksobjektiks võib olla väga palju kehaosi. Suu näiteks. Sellega võid seksi ajal vägagi intiimseid tegevusi korda saata. A kunagi oli üks blogija (mitte Eveliis), kes pidas lapse musitamist ka perversseks.
Ja praegusel ajal, kus väga suur osa sotsmeedia fotodest tunduvad väga ebasündsad, vt nt blogija Paljas Porgand kontot instas, kus silikoontissid punnitavad sõna otseses mõttes litsirõivaste all ja tagumik on pidevalt upakil vaataja suunas, siis selle kõrval on tissi imev titt nunnundus kuubis ja ebasündsusest väga kaugel.
Nõus, et ka suu VÕIB olla seksobjekt. Vahe on selles, et paljas rind ON, mitte VÕIB OLLA. Suu muutub seksobjektiks siis, kui naine jääb fotole teatud suukujuga või limpsib keel väljas provotseerivalt näiteks jäätist, siis hakkab meie alateadvus tööle. Paljas rind on aga automaatselt intiimpiirkond.
Aga Palja Porgandi osas on sul õigus. Nendest punnitavatest silikonrindade piltidest ta Instagramis saab õudsam olla vaid see, kui ta sinna otsa veel imiku paneks.
Kommentaari teine lõik on parim 😂😂😂
Ma mäletan kui Mallukas käis poes ringi ja imetas ja sellest pilti teha lasi. Ja ma mõtlesin juba siis, miks küll… Ma olen avaliku imetamise poolt, aga mitte igal pool. Ses mõttes, et ma ei leia, et peab wc-s imetama (kuigi ma olen küll seda teinud, aga ma ise tundsin ennast sedasi mugavamalt, mitte teiste pärast), aga alati saab leida veidi vaiksema nurga ja privaatsema ala. Näiteks kuskil söögikohas ei pea ju keset kohvikut imetama vaid piisab nurgalauast ja ennast veidi seljaga keerata. Ja ses mõttes, et kaua sa kõnnid poest välja pingini või autoni? Kaks minutit! Milleks siis riiuli vahel imetada. Kodus ju ka ei ole nii, et nii kui laps nutma hakkab viskad asjad käest ja keset tuba hakkad imetama. Ma ikka keerasin sel juhul supipotil tule alt ära, vahel jõin ehk isegi klaasi vett ja käisin wc-s enne kui imetama hakkasin ehk beebi jaksab paar minutit oodata küll.
Inimeste jaoks eksistreerib vaid must ja valge – ehk siis ainumake tõde ja big no-no, äärmus. Sest nii on lihtsam, nii oleme harjunud. Kui nende ette asetatakse aga midagi, mis asub musta ja valge vahel, miskit hallist tsoonist – siis tekivadki “probleemid”. Inimene peab hakkama mõtlema out of the box (harvaesinev nähtus tänapäeval), a’la “kas nii ka tõesti saab, ilma et see minu põhiväärtustega vastuollu läheks?” Ja kuna ei viitsita mõelda, süveneda, juurelda, siis ongi lihtsam jääda valge e oma tõe juurde.
Ma ei arvagi, et kõiki arvamusi peaks aksepteerima, igal inimesel on enamasti ikka mingid kindlad väärtused. Aga see ei tähenda, et iga ettetulev teistsugune arvamus on kohe äärmus. Enne kui laamendama ja lahmima hakata, võiksid inimesed natuke mõelda. Siit jõuame vana hea ” enne mõtle, siis ütleni” 😀
Natuke teemadest ka, mis siin näitena tõid.
Imetlen neid emasid, kes julgevad avalikult imetada. Mina isiklikult ei julge, kannatan pigem paar minutit nuttu ja otsin mingi varjulisema koha. Seda põhjusel: 1) rinnad on minu jaoks ka imetamisel perioodil rinnad e siis minu omad ja mitte kõigile näitamiseks. 2) imetamine on minu jaoks midagi intiimset ja privaatne tegevus. Ma tahan seda nautida vaid koos oma beebiga, üksteisele silma vaadates, mida tunda võõraid pilke, olgu need siis kiitvad või halvustavad.
Aga need #proudbreastfeedingmom’s… no tubli oled! Ja kui minu eelenevale tekstile vastuargumente tuua, et sa ise ei söö wc-s/lina all vms, et imetamine on loomulik tegevus, beebd toituvadki nii ju, siis … mille krdi jaoks on vaja seda LOOMULIKKUST igal pool näidata?! Nad ei topi ju oma igast teisest loomulikult toimingust pilte yles?! (Ok, siin lähen ma oma eelneva ilusa tolerantse mõtlemisega vastuollu 😀 Ma ei ytle, et need piltide ylestoppimine on minu jaoks äärmus, ma lihtsalt ise ei teeks seda kunagi ja paraku ei suuda aru saada, et miks naised seda teevad? Explain plz!)
See lasteaia puhkuse teema… sa tegelt ytlesid lihtsalt välja selle, mida (ma olen aru saanud/kuulnud) palju emad mõtlevad. Enamus asutustes pole võimalik võtta tervet juulikuud vabaks. Samuti pole tänapäeval enam võimalik viia lapsi maale vanaema-vanaisa juurde, sest vanaema ja vanaisa on tööinimesed ja palju yldse maal enam elavadki? Lapsehoidja võtmine on (ka sinu puhul) vägagi õigustatud tegevus. Aga paraku veel peetakse seda meie yhiskonnas luksuseks või mugavuseks, sest meie emad ja vanaemad blablabla tead kyll. Aga meie emad ja vanaemad elasid suurem jaokt suurtes peredes, tööks oli enamasti talupidamine (oldi kodused), lapsed aitasid yksteist hoidna jne jne. Lapsehoidja kingib väärtuslikku aega nii sulle kui ka lapsele – saad rahulikult oma tööasjad tehtud, et ilma laps kannataks ja pärast ennast 100% temale pyhendada. Ma olen kindel, et sa tead seda isegi, seega julget katsetamist järgmisel suvel 😉
Ning see weekendi jutt… ma põhiartlikit ei lugenud, aga võõrast inimest ma enda last valvama ei võtaks. See on minu väärtus, minu jaoks äärmus ja kui see on kellegi teiee jaoks hall ala, siis las olla.
Vot nii pikk postitus tuli! Aga nii juhtub kui inimesed mõtlevad ja analyysivad 😀