Ma olen sellel teemal juba pikka aega planeerinud kirjutada, aga ikka on midagi vahele tulnud ja nii see teema mul peas vasardanud on. Tänane Marimelli postitus andis tõuke, et ma ikka oma mõtted kirja paneks. Lühidalt ütleks ma, et jah, blogija vastutab. Aga samas ei ole kõik on nii must ja valge, seega ma siis kirjutan natuke pikemalt.
Ma ei pea silmas seda, et ei tohiks postitada krõpsude ja veiniklaaside ja jäätise ja Ikea mööbli ja H&M riiete ja maeiteamilleveel pilte, sest nii võib endast vale mulje jätta. Ma olen siinkohal nõus, et ma eeldan, et blogilugeja on mõtlev nagu Raadio Kukut kuulav inimene (väike kõrvalepõige, aga ma andsin täna oma esimese raadiointervjuu just Kuku raadiole ja mu jaoks oli see hirmuäratav, sest selle raadio kuulajaskond on justnimelt mõtlev inimene), kes saab aru, et elu ei koosne vaid sotsiaalmeedias levitatud piltidest. Mul on külmkapis ka Valla juustuvorst, sahtlis nisujahust makaronid, sotsiaalmeedias näitan ma aga Sandra Vungi retseptide järgi katsetatud avokaado hummust ja baklažaani”pläusti”. Ei varja üht ega püüa teise abil tekitada võltspilti endast, lihtsalt juustuvorst ei tekita minus emotsioone, küll aga tekitas seda maitsev hummus. Minu instagrami konto räägib minu emotsioonidest.
Samas meeldivad mulle need blogijate vabandused, et issake kui ma kõike ei jaga sotsiaalmeedias, siis see ei tähenda, et ma seda ei tee/söö/tarbi/külasta. Siin tuleb minu jaoks sisse üks error. Blogijad on edevad inimesed ja kui blogija jagab päeva jooksul kümme pilti, sellest, mida ta teinud on, siis kui ta midagi EI jaga, siis ma julgen küll öelda, et ju pole seda teinud. Võtame suvalise näite. Keegi kommenteerib, et ma ei ole su kontol näinud ühtegi pilti sellest, et sa oleks lapsega teatris/loomaaias/muuseumis käinud. Blogija vastab klassikalisest: “See, et ma kõike ei jaga, ei tähenda, et ma seda teinud ei oleks!” Yeaaah….
See on üks osa blogimisest. Me oleme endast tekitanud ise mingi kuvandi ja me ei saa lugejate peale pahandada kui nad selle kuvandi järgi teinekord midagi kommenteerivad. Kui MINU arvates on okei, et laps saab ka kartulikrõpse ja limonaadi, siis ma ei näe põhjust seda varjata ega seda ka õigustada. Kõik. Kui võtta arvesse, et lugeja on mõtlev inimene, siis ei muuda sellised pildid või laused ka nende toitumises midagi. Siinkohal ma arvan, et blogijad ei mõjuta lugejat.
Probleem tekib siis kui tuletada meelde, et mitte iga blogi lugeja ei ole mõtlev inimene. Ma olen lugenud ühe populaarse blogi kommentaare ja pidevalt on seal keegi, kel pole söögiraha, lastele riideid, on hetkel rahalises hädas, palub end aidata, sest ei saa hakkama. Ühesõnaga mitte majandada oskavad ja rahahädas inimesed. Seda tõestab üks ammune kommentaar, mis mul värvika näitena ikka meeles on. Keegi palus, et beebikastis (neid mida 60 euroga tellida sai pimesi), et seal oleks Bredeni müts, sest ise ei suuda seda osta, aga kui karbi seest saaks, siis oleks laps nii õnnelik. Ehk siis inimene reaalselt maksaks 60 eurot selle eest, et muuhulgas saada endale 29 eurot maksev müts. Yeahhhh x2 See on kõige ehtsam näide sellest kui mõjutatavad on blogide lugejad tegelikult!
Ma sain hiljuti ühelt ettevõttelt koostööpakkumise. Ei, nad ei tahtnud “ausat arvamust”, vaid sisuturundust. Ma ütlesin neile, et oma blogis ma nendele toodetele kindlasti reklaami ei tee, sest ma ei taha kirjutada (ka raha eest) kui imeline, hea, fantastiline on üks toode, kui ma sisimas tean, et see on täpselt samasugune kui 67 teist samasugust toodet. Nii rahahädas ma ei ole, et viitsiks lihtsalt reklaamtekste pastakast välja imeda kui toode mind ei kõneta ja ma usun, et ka minu lugejaid mitte. Ma hea meelega katsetan asju ja soovitan kui mulle midagi meeldib, aga valetama midagi ilusamaks ka ei hakka. Lihtsalt ei viitsi tühja sisu toota.
Ma olen tähele pannud, et viimasel ajal on mitmetes blogides reklaamitud kiirlaenu (laen.ee vist oli). Enda vabanduseks on blogijad kirjutanud, et “aga mina ei saa ju vastutada kui inimene mu jutu peale laenu võtab”, “ikka võib juhtuda, et on hädasti raha vaja ja siis on ju hea teada, et selline võimalus on olemas” jne jne jne. Minu arvates on see pullikaka! Tuleme nüüd nende (minu arvates mitte mõtlevate) rahahädas inimeste juurde. Ma võin mürki võtta, et nii mõnigi neist võttis peale reklaamtekstide ilmumist laenu teenuse pakkujalt.
Jah, otseselt tõesti ei saa vastutada teise inimese tegude eest, aga see on lihtsalt nii paganama ebaeetiline oma lugejaid mõjutada tarbima/ostma asju, mida me ise ei tarbiks/ostaks. Blogija saab selle “mittemõjutava” reklaami eest paarsada eurot ja läheb edasi, aga blogilugeja võtab kiirlaenu, mille intresse ta ei suuda tagasi maksta järgmisel kuul või jääb tal tänu sellele endale ja lapsele söögiraha puudu. Järgmiseks kirjutab ta mõnele tuntumale blogijale, et palun toeta mind rahaliselt. Inimeste südamed murduvad ja annetatakse raha. Teadmata, et on tõenäosus, et suure heategevuse märgi all aidatakse inimesi, kes on hätta sattunud samasuguste “süütute” reklaamtekstide tõttu.
Blogijad, kas me tahame või mitte, me mõjutame küll lugejat, vastupidist ei ole mõtet isegi mitte väita. Ja miks me seda üldse häbeneme ja näeme vajadust õigustada. Milleks see pidev õigustamine üldse? Ma tean, et ei meeldi paljudele ja ma tean, et paljude jaoks olen ma loll ja rumal ja kade, aga mis siis sellest. Nad ei hakka kunagi minust teistmoodi arvama, isegi kui ma kõrvade peal seisaks. Aga austusest nende lugejate vastu, kellele ma meeldin (ma olen viimasel ajal kohtunud nii paljude blogilugejatega ning olen olnud nii meeldivalt üllatunud,et ma isegi tunnen natuke survet olla “normaalsem”, et nendega samal tasemel olla), mõtlen ma läbi küll, millised tooted ja arvustused mu blogis ülesse lähevad.
Ma ei taha olla see jobu, kelle mõjutusel keegi kiirlaenu võttis. Kuigi ma ausalt ei usu, et mu blogist kiirlaenu uusi tarbijaid tuleks. Või tuleks?
Ja kui ettevõtete turundusinimesed oleks natuke rohkem mõtlevad inimesed (mida ma olen 876 korda kirjutanud), siis nad enne koostööd vaataks numbrite taga inimesi. No offense, Lipsuke, aga ma ei suuda kuidagi mõista, kuidas selle blogi lugejad oleks “eksklusiivse kullahoolduse” sihtgrupp või Ebapärlikarbi blogi lugejad “täiskasvanutele mõeldud püreetuubide” sihtgrupp.
Rääkige kaasa, kas te arvate, et blogijad mõjutavad lugejaid? Ja kas on eetiline kõike reklaamida (oma sihtgruppi arvestades)?
PS: Postitus sisaldab varjatud reklaami;)