Lugesin eile Eesti Ekspressist artiklit vabateelistest (tuntud ka remmelgakaitsjatena), kes elavad kommuunina ühes lagunenud majas Nõmmel. Nimetavad seda Rahukantsiks. Ühtepidi on mu meelest äge, et on mingid inimesed, kes absoluutselt ei hooli materiaalsetest väärtustest. Mulle endale käib viimasel ajal õudselt pinda see, et kõik keerleb raha ja edukuse ümber. Inimesed tutvustavad end peente ametinimetustega ja kui neid ei ole, siis mõeldakse need välja.
Mind kutsuti hiljaaegu tööle. Töö oleks olnud tore, aga palk oli kehv. Seda ma ka ütlesin. “Aga sinust saaks ju juhatuse liige!” öeldi mulle nagu see oleks taevamanna süllekukkumine. “Mul on tiitlist suva,” vastasin mina ja solvasin tööpakkujat hingepõhjani. Aga päriselt, mida mulle see tiitel oleks andnud? Kas see maksab mu arveid? Või saan ma end tunda suure ja tähtsamana, et olen juhatuse liige. Kunagi kui ma olin 20+, sattusin ma ühe ettevõtte juhatuse liikmeks. Saba läks puhevile nagu jaanalinnul. Täna tundub see naeruväärne. Tiitel ei tee inimest. Kuigi meie ühiskonnas kipub see väga oluline olema,kes sa oled, kellega läbi käid, millise autoga sa sõidad ja kui kallilt sa saad endale asju osta.
Inimesed mõõdavad asju liiga palju üldse rahas. Ma ei saa puhata, sest mu ettevõtte kasum pole piisavalt kasvanud. Ei saa töökohta vahetada, sest äkki ma ei saa enam kõike lubada endale. Miks naabri-Maie saab enda maja otsast lõpuni valmis ehitada, aga meie ei saa. Unustage ära! Laske lahti ja te näete ise, kui palju lihtsam on elu. Mul on rahaliselt väga raske, aga ma ei mõtle selle peale, lihtsalt lepin teadmisega, annan endast parima, et see raskus ületada ning olen tänulik selle eest, mis mul on. Ei, see ei ole mingi esoteeriline jama või kristalliteraapia tulemus (mitte et ma seal käinud oleks), aga ma ei viitsi muretseda ja vinguda asjade üle, mida ma (rohkem) muuta ei saa.
Ühesõnaga. Mulle meeldivad inimesed, kes oskavad asjadest lahti lasta, aga samas mõtlen ma, et kas peab nii äärmusesse minema, et elad vee ja kaevuta majas, kus trepid on mädanenud, aknad vineeriga kinni naelutatud ning esik lõhnab kuivkäimla järgi. Vett tood kanistriga kilomeetri kauguselt tanklast ning toidu kogumiseks tegeled “dumster dive´iga”. Tööl ei käi, sest see tekitab hingelisi piinu ja ei kavatsegi minna, sest oled “vaba”. Vabandust väljenduse eest, aga dafaq? Mu meelest on need mitte töölkäivad inimesed lihtsalt laisad, kes oma laiskuse tulemusena peavadki prügikastist toitu varastama ja elama ilma vee ja kütteta mahajäetud majades.
Mulle natuke käib pinda, et need sellised “vabateelised” räägivad kahest äärmusest. Ühelt poolt majad ja autod ja raha, teiselt poolt hingeline rahulolu. Hingeline rahulolu ei tähenda seda, et kõigest tuleb loobuda. Hingelist rahulolu saab tunda ka inimene, kes käib tööl, maksab makse ja on ühiskonna liige. Kui 9-17 töö tekitab hingepiinu, siis saab iseendale tööandjaks olla, et hingeline rahulolu ka olemas oleks. Kasvata kasvõi kaalikaid ja müü turul! Ära lihtsalt logele ja nimeta end “vabateeliseks”.
Ei jagune maailm vaid edukateks vs vabateelisteks. Või rahaks vs dumster dive´iks.
Päise foto: Unsplash.com
Ja me puuskandaali ajal veel lõõpisime, et kas inimesed tööl ei käi. Tuleb välja, et ei käigi. :O Ma ei viitsi selliseid “vabasid hingesid” väga kommenteerida, olgu neil siis riigivastastena, riigi poolt makstavaid toetusi vastu võttes ilus elu. #piinlik
Üsna huvitav grupp inimesi mu meelest. Ja “huvitav” mitte heas mõttes.
Tuleb välja, et mul tekitab hingepiina tööl mittekäimine (ehk kui puhkus on stressirohkem kui töö :D).
Aga ma olen ka nõus sellega, et ei pea olema uhke tiitliga töö ja iga hinna eest suruma end karjääriredelil üles. Mulle tundub aga, et sellised ootused on seatud kõigile, kes tööturul. Ma olen magistrikraadiga teenindaja (among other things…) ja mitte, et ma ei leiaks muud tööd, vaid et ma tahan seda olla. Ja mul tuleb see hästi välja. Aga kõrvalt vaadates inimesed ikka küsivad, et noh, millal ma siis ikka päris töö omale otsin. Mul juba on päris töö: normaalne palk, imelised ülemused, kes hoolivad minust ja mu töötingimustest. Ma teen oma tööd hea meelega. Ma arvan, et paljud karjääri tagaajajad ei saa viimast öelda.
Ja ühiskonnas, kus kõik tahavad unikaalsed lumehelbekesed olla, ongi keskpärane olla mässumeelne 😀
No ja kui kõik nii elaksid, mida sa siis dumster dive’ks eksole. Ah, jumal sellistega, mulle soe kraanist vulisev vesi meeldib ja samas meeldib ka vabadus ja paindlikus. Mõlemal on oma hind.
Kunagi ma arvasin, et keskpärasus on kõige hullem asi maailmas. Et ma ei taha kunagi olla tavaline (oma maani nahkmantlis ja mässaja meelelaadiga). Aga elu ikka õpetab, et tavaline, keskmine on väga mõnus olla. Töö ei tapa ja nälg ka mitte. Suuna oma mõtted õigesse kohta ja rahu ning õnn ongi maapeal. Teoorias töötab imehästi, praktika tahab harjutamist.
Ma olen ka mõelnud, et keskpärasus tapab, aga tegelikult on keskpärasusel siiski omad võlud:)
Mina vaidlen praegu oma parima sõpsiga, sest tahan teha midagi, mis huvi pakub ehk siis coaching (õpingud lõpukorral, paar kuud veel jäänud, senikaua kannatan tobedat E-R palgatööd). Tema küsib, et kas mul plaan B olemas, kui asi ei toimi? Et olgu ma rahul misiganes tööga, sest siis tuleb raha (ja peaksin kompromissi tegema, aga ma ei tahaks nagu meelerahu osas kompromissi teha) või siis õppigu tulus eriala (mis siis, et huvi pole). Ei teagi, kummal õigus, kas nooruse uljusel või elukogemusel: mina olen 37 ja tema kohe-kohe 25.
Minul oli jummala okei töökoht, hea palk, okeid töötingimused, tööauto jne jne jne,AGA ma tundsin, et ei suuuuuuuda, sest ma ei ole absoluutselt 9-17 kontoriinimene. Ma olen kordi produktiivsem kui saan tööd teha, siis kui ise tahan ja kus tahan. St muidugi on tähtajad ja tulemused ka olulised, ega ma mingi niisama vabateeline ei saa ka olla, aga no mu hing on sellisena rahul. Poolvabateeline vist?
Aa ei, ei saa olla,mulle meeldib ka soe vesi ja hea toit RESTORANIS:) Magada tahan ka pehmes voodis oma teki ja padjaga oma kodus.
issand, mind ajab küll raevu see kui sa kirjutad halvustavalt ettevõtjast, kes ei saa puhata, sest ettevõtte kasum pole piisav. ettevõtja ju vastutab töötajate ja kõige muu ringiajamise eest. see mure ja stress ei ole ju kuigivõrd suurel määral seotud sellega, kas ta ise materiaalseid väärtusi hindab?
Sa võtad selle lause kontekstist välja. Ma ei näinud antud loos põhjust täpsemalt seletada, aga pidasin silmas ettevõtteid, kes on väga edukad ja kasum korralik, nii et palkade jms pärast pole vaja stressi tunda. Aga ikka stressatakse, sest pole piisavalt. See on mu meelest natukene vale!
jaa, ma tegelt annan endale aru, et ma purtsatasin selle välja, sest see mu enda jaoks praegu touchy-feely ja nutsin sp peatäie. 😀 TEAN, et pean hakkama beebi sündides puhkama, sest see on once in a lifetime ja seda ei tohi maha magada… aga kuidas? kuidas sa saad, kui sa oled mõttetu pisimutukast ettevõtja, kelle kasum sõltub otseselt investeeritud töötundidest, aga püsikulud mitte? tahaks ka olla dumpster diving hipi. aga mul sama mure, mis sul – siis ei saaks restoranis süüa… 😀
Jap, ma tegelikult tean ju kui raske on olla väikeettevõtjast pisimutukas ja kui lihtne on töösse uppuda, sest no tahadki restorani ja uusi tenniseid ja sauna ja katuseaknaid ja…. aga oluline on ka oskus rattalt maha tulla vahepeal. Läbipõlemine on kah kole
true dat. kuigi katuseaknaid ja tenniseid mina küll laste kõrvalt (hoidjale ametlikku palka makstes) poodi mängides välja ei teeni. 😀
Same here. Seepärast olid mu tennised nagu eelmises postituses näha ning maja on katuseaknateta😂
hahaha ❤ 🙂
Sellepärast ma tahangi olla täiesti keskpärane palgatöötaja, ma tahan käia restoranis ja ma ei taha stressata ja raha pärast end segaseks rabada. Ma olen liiga mugav või on mul liiga valed hobid, millega ei annaks raha teenida ja nii ma oma palgatöö otsas lebotangi. Raamatute pidamine on minule küll selle selgeks teinud, et oma ettevõtet ma mitte kunagi siin riigis ei tee. Ja kui teen, siis söön neid samu sõnu siin praegu. 😀
Aga kas see Eveliisi kirjutatu nüüd oli halvustavalt mõeldud või? Olete lugenud raamatut “Kauka jumal”? Mida see raha, mida Märt terve elu kokku ajas talle lõpuks andis, kui see majja sisse põles koos pojaga? Kõigest oli ilma. Selline rahajumala teenimine ongi vale ju. See kas väikeettevõtja olla maksab või ei maksa, on iga üritaja sisetunde küsimus. Aga kui on liiga raske, oleks äkki teisiti lihtsam?
mina olen täiega keskpärasuse leeris, mul pole mitte mingisugust ambitsiooni olla edukas, eriline või rikas. sellepärast mulle sobibki hästi see, mida ma teen – mul on lihtsalt lõbus. on küll sellistel eluperioodidel raske kahte elu omavahel sobitada, võiks lausa täielikult loobuda ja eriti midagi ei muutukski, elaks sama kenasti ära edasi… aga mis sa arvad, kui kerge on millestki endale armsast loobumine lihtsalt selleks, et oleks… lihtsam? endale tõeliselt tähtsast ja kallist inimesest ju ei loobu kui periooditi väga raske on. ma arvan, et ettevõtluse, projektide ja hobidega on sama. p.s. kui poleks ettevõtjaid, poleks sul tööandjat. 🙂
Miiukene, ma ju ei ole öelnud, et ei peaks olema ettevõtjaid. Aga ma olen liiga palju näinud, kuidas ponnistavad inimesed, kes ei jaksa ja ei tule toime. Nii ei ole mõtet, nad rikuvad oma tervist ja oma elu. See ongi minu isiklik arvamus. Minu kogemus näitab, et teinekord tuleb ka tõeliselt tähtsast ja kallist inimesest loobuda, et ise pinnale jääda.
Minu tööandja on ettevõtet pidanud 20 aastat ja väga edukalt. Juhid on alati enda ja pere jaoks aega võtnud. Ei tööta end raha nimel haigeks, ei istu hommikust õhtuni kontoris. Täiesti eluterve juhtimine ja me koguaeg areneme ja kasvame.
Sa võtad liiga isiklikult ja liiga endast lähtuvalt, see ei olnud ju üldse nii mõeldud. 🙂 Mul on väga hea meel, et sa oma asja ajad ja oled sellega rahul.
ma ei võta üldse isiklikult, ausalt. ja tegelikult ongi minu meelest tähtis, et punnitamise boonused kaaluksid vastutuse kellelegi teisele jätmise üles. no näiteks, et laps saab emaga ikkagi väljasõitudele kaasa minna või koos reisimas käia või et ema saab põhimõtteliselt keset päeva panna arvuti ära, et lapse mängust osa võtta – palgatöötaja ei saa. sama nt haige lapsega koju jäämise osas – ma ei pea kellelegi aru andma kui mul on vaja kolm päeva järjest segamatult kodus haige lapse pead silitada. saan oma tööasjad öösel järgi teha. see ongi kõik väga mõnus ja luksuslik, aga mitte alati lihtne. vahel on päris hirmus ka üksi kõige eest vastutada. ja ma tegelikult mitte ei “võtnud liiga isiklikult”, vaid jagasin enda jaoks just sellel hetkel aktuaalseid mõtteid kellegagi, kes, ma tean, neid mõtteid väga hästi mõistab. sai siin väike ketsi- ja katuseaknanaligi visatud, vaata. 😀
Mina olen see hipi, kelle jaoks on töö sisu ja enda hingerahu olulisem kui palganumber. Jah, arved tahaks küll makstud saada ja vahel mõne hilbu selga aga üldiselt on enda mõnus olemine olulisem. Ma kusjuures olen 8-17 kontorirott, kiiretel aegadel klõbisan arvuti taga ka õhtuti kodus. Aga see, mida teen meeldib mulle. Veidi ärevust ja paanikat kulub vürtsiks ära. Mul ei unune tunne kui sain endale uue tööjupi ning tööpäeva lõppedes jäi teha veel hulk asju. Mul tõsiselt lõid silmad särama ja naeratasin laialt. Selline napakas töömurdja 🙂
Välja vahetamist vajavad aknad ning ümberehitust ootav tuba kannatavad veel. Toimivad ka senises olekus. Küll tuleb aeg igaks asjaks.
Ja ma kahtlustan, et skvottimine ja dumpsterdive ei ole stressivabam kui palgatöö. Kui prügikastid on lukus jääd söömata… kui lagunev maja lammutatakse/renoveeritakse tuleb uus leida…
Ma nagu mõtlen, et inimesed, kes 9-5ni arvutit klõbistavad ja pärast kiiretel aegadel veel kodus otsa klõbistavad ja samas oma tööga nii rahul on, et silmad säravad ja on nõus selle eest nii väikest tasu saama, et saab arved tasutud ja mõne hilbu selga… Et mis arvutitagune töö see selline on, kus nii vähe makstakse, aga mis silma särama paneb? Et põnev ja pakub inimestele rahuolu, aga vat palk on sõna otseses mõttes sitt. Ja kohati võib see kõlada natuke nagu nii, et lastakse end ära kasutada, et kuna töö nii meeldib, siis nagu palka ei tahagi küsida? 😀 Aga vat, ma ei tea, mis tööd need sellised on,s eega vb tõesti nii on.
Ei kasuta mind keegi. Mu kommentaari mõte oli see, et ma olen nõus tegema meeldivat tööd ka väikese palgaga. Hetkel mul küll sellist tööd pole. Minu klõbistamised praegusel perioodil toovad sisse ikka rohkem kui maksud ja paar hilpu, statistika järgi valdkonna keskmise ja tunde, et minu panust väärtustatakse.
Katuseaknad ongi nii overrated, mul on ja ma ei jõua neid ära kiruda 😋