Teate, ma ütlen täiesti ausalt, et ma olen väsinud. Ja lisaks sellele tunnen ma end megasaamatuna. Halva emana ikka otseloomulikult ka.
Loen mina teistest blogidest, kuidas inimestel on nii kiire ja nii palju tegemist, et ei jõua isegi hinge tõmmata. Minule on ka suvi kõige kiirem aeg, üks töö ja tähtaeg ajab teist taga. Väsimuse tõttu olen ma töös teinud nii piinlikke apsakaid, et tahaks lihtsalt endale harjavarrega kere peale anda.
Ida on lasteaiast kodus ja mul on juba piin talle öelda, et palun ära hetkel sega, ma ei saa sinuga lennuki peale või rongi peale või sünnipäeva peole tulla, sest mul on vaja tööd teha. Laps jääb lapseks ning ikka tuleb ta täpselt siis kui ma üritan keskenduda ning olen soonele sattunud oma küsimustega, et äkki vaataks seda multikat või äkki ma ikka tuleks lennuki peale. Ma jälle pahandan, et mul on kiire ja ma ei saa ning Ida vastab mulle kõige mesimagusamal häälel: “Palun tule ikka minuga korraks lennuki peale, palun natukene viitsi minuga ikka mängida!” Öelge mulle üks ema, kes sellise palumise peale suudaks jääda ükskõikseks või ütleks, et kuule, mine tuterda ise aias või hüppa batuudil kuni ära kukud kuhugi suvalise mätta otsa?
Ma siinkohal nõustun kahe käega Liisa Pakosta ettepanekuga, et lasteaedade süsteem peaks olema paindlikum, aga teate, me võime siin rääkida ükskõik kui palju, kuid tegelikkuses jääb kogu paindlikus ühe asja taha. Hakake nendele lasteaiaõpetajatele maksma ja/või võtke tööle rohkem inimesi, et me üldse saaksime sellest paindlikkusest rääkida. Vastasel juhul see jutt lihtsalt ärritab mind. Aga see on üldse üks teine teema, millest ma juba 56 päeva tagasi tahtsin blogida, kuid no ei jõua lihtsalt. Teemad ja tegevused muutuvad nii kiiresti, et mul läheb meelest, mida ma kaks sekundit tagasi mõtlesin.
No vot ja siis ma tunnengi end saamatuna kui ma loen, kuidas inimestel on kogu aeg nii palju tööd teha, ent ometi on neil aega pidudel käia, sõpradega grillimas, magada kella 11ni, olla hea ema kahele-kolmele lapsele, omaette reisil käia, vaadata hooaegade kaupa seriaale, olla kursis blogide, uudiste ja klatšiga (sh ka sellega, mis toimub Perekoolis).
Miks nemad jõuavad ja mina ei jõua? Ja jumala eest, ma ei pea siin postituses silmas ühtegi…Ah teate, ma olen isegi selleks liiga väsinud, et poliitkorrektselt neid ääremärkusi kirjutada, et üks või teine või kolmas lumehelbeke ei solvuks. Ma ei viitsi!
Mul on hea meel, et 90% vajalikest tegevustest on kontrolli all, aga see 10%, mis ei ole, ajab mind hulluks. Ja täpselt nagu ma arvasin, et see hetk, mis ma nüüd võtsin blogimiseks, suutis Ida mingi lollusega hakkama saada. #läheblappiotsimaetpõrandatkuivatada
PS: Ma olen näinud, et lapsed võivad tunde multikate ees istuda. Miks see trikk Ida peal ei mõju? Ta paneb endale multika käima ja vaatab seda täpselt viis minutit. Siis on tal juba vaja kuhugi tegutsema minna. Ühtepidi on mul muidugi ääretult hea meel, et ta ei ole mingi 24/7 nutitelefonis ja telekas passiv laps, sest emal pole ta jaoks aega, aga teiselt poolt nagu mõnikord oleks natuke hea mugav küll pean tunnistama:D