Ma värvisin nädalavahetusel maja. Mitte kuigi kõrgelt, sest ma lihtsalt ei julgenud redeli peale minna. Ma kardan nimelt kõrgust. See aga läks mul meelest kui sain kutse „Dinner in the sky“ taevasööki nautima minna. Meelde tuli alles siis kui ma 45m kõrgusel taevas „kõlkusin“. „Hea, et vähemalt tuult ei ole,“ lohutasin ma ennast restorani juurde jalutades. Selleks ajaks kui ma kohale jõudsin, oli olemas nii tuul kui paduvihm. Korraks hingasin ma kergendatult ja mõtlesin, et ilmselt jääb tõste ära, samas oli nagu kahju ka, sest kuidas ma siis ennast ja oma hirme ületan.
Mõtlesin veel, et näed, kuningas kippus ka kuu peale, aga ei saanud. No ju siis ei pea Eveliis kraanaga restorani ka saama.
Tõste ei jäänud ära. Meile anti selga soojendusega joped, mida me esimese hooga ei tahtnud selgagi panna, sest ilm on ju siiski soe. Hea, et ümber mõtlesime. Üleval oli korralikult jahe. Aga see oli mu kõige väiksem mure. Mida kõrgemale me jõudsime, seda ilusamaks läks vaade. Aga aina hirmsamaks läks ka.
Üks pool lauda laulis „olen nagu sangar seiklusfilmis, ohu ees ei sule iial silmi…“ Väga sobilik laul. Mina end sangarina ei tundnud. Argpüksina hoopis. Alla ei julgenud ma vaadata enne kui me uuesti kindlal maapinnal olime. Ma ei plaksutanud. Mitte mühaklusest või seepärast, et mulle poleks meeldinud. Ma lihtsalt ei saanud oma küüsi lauaplaadi küljest lahti. „Teeme koos selfie ka!“ hüüdis Kairi mulle. Hull. Selleks oleks ma end pidanud liigutama. Oli korralik eneseületus, et ma söömiseks käed laua küljest lahti lasin.
Siis läks tuul kõvemaks…
Oma kogemuse panen ma täies pikkuses Delfi Naistekasse üles. Fotod: Aurelia Minev
