Ma olen päris tihti mõelnud, et mis toimub ühe inimese (kahe inimese) peas kui nad oma lapsele Felytcia Gabriela Hüatcintra, Madlenne, Barblyn, Danii, Emma Maura, Kriim ja Valtraut või Gordon, Geoff, Egero, Tomir, Vimme Susi, Väle nimeks panevad. Lisaks igasugu nimemonstrumid – Madlenne-Marybel, Tomir-Chris ja nii edasi. Ebapärlikarp kirjutas täna nimedest ja ma ei saaks olla rohkem nõus, et vanematel on tihti nimevalikuks naljakad selgitused – see nimi on hetkel popp, selle nimega saab ta välismaal hästi hakkama, see nimi kõlab edukalt, selle nimega ei hakata narrima. No ausõna, nimi ei ole siinkohal küll põhiline. Kui su nimi on Chris-Steven, aga sa ei lahku mitte kunagi Paidest või Türilt, siis ei ole mingit kasu sellest, et seda oleks välismaal hea hääldada. Või kui sa ikka koolis ei käi, siis ei saa ka Robin-Gordonist edukat ettevõtjat. No ei ole see nii lihtne. Kõik sõltub ikka kodusest kasvatusest, keskkonnast, kus sa kasvad, kellega läbi käid, mida õpid, palju õpid, kuidas õpid ja nii edasi.
Ma ei tea, mida minu vanemad mulle nime pandes mõtlesid, kuid uskuge mind ka see (siiski suht tavaline nimi) ei ole mulle pool oma elu meeldinud. Minu klassis käis vähemalt kaks Margitit, kaks Kristiinat, kaks Katrinit ja üks tobeda nimega Eveliis. Ma oleks ka tahtnud Margit või Kristiina või Katrin olla, kes ei peaks alati seletama ja üle kordama, mis ta nimi on. Kas sidekriipsuga, kas Evelin, kas Eveli, mis asi – Eveliis. Sellist nime ei ole ju olemas? Need küsimused on mind kogu aeg saatnud. Ja kujutage nüüd ette vaest Madlenne-Barblyni oma nime üle kordamas. Mingi periood mulle meeldis kui mind lihtsalt Liisuks (see on terve elu mu hüüdnimi olnud) kutsuti. Täna ma muidugi arvan, et ma olen Eveliis, mis Eveliis. Täitsa rahul oma vanemate valikuga. Nalja saab ikka. n+1 kord olen ma Elvis olnud ja oma Uus-Meremaa sõbrannale Evil Eyes (kui inglise keeles mu nime lugeda, siis üsna loogiline tulemus tegelikult).
Mu ema lootis ikka, et ma lähen juurat õppima või minust saab välisminister, kasvõi suursaadik, aga näete ei läinud ja ei saanud. Käsi südamel, ei oleks ma juurat õppima läinud ka siis kui mul oleks olnud teistsugune (eduka kõlaga või popp) nimi. No ei ole minu teemad. Grammivõrdki. Nimi ei mängi mingit rolli.
Ennustame, mis tuleks esimene kommentaar kui ma ei kirjutaks nüüd ise, et minu lapsel on ka kolm nime. Britt Ida Loviisa. Ei, me ei tahtnud kuidagi originaalitseda, ei me ei püüdnud mingit omaarust üliägedat kombot välja mõelda. Me tahtsime mõlemad ajalooga nime, nime, mil on mingi tähendus. Mina tahtsin nimeks Britt Ida ja Marek Ida Loviisa. Aga kuidas valida? Mulle oli oluline ka Britt, aga ainult Britt ma poleks tahtnud, veel vähem Britt Loviisa. Ida meeldis meile endale neist kolmest nimest kõige rohkem. Kui selgus, et lapsele võib panna kolm nime, oligi otsus tehtud. Me oleme ka nalja teinud omakeskis, et kui Idast tuleb ülbe cheerleader siis võib ta Britt olla, kui hipster, siis Ida ja Loviisa saab temast kui ta on selline korralik eeskujulik pereema, aga me ei mõtle seda tõsiselt. Meie jaoks on Ida kõige rohkem Ida ning keegi ei kutsu teda kolme nimega. Miks siis esimene nimi ei ole Ida? Noh Ida Britt Loviisa ei kõla mu meelest kuidagi hästi ja pealegi on Ida siiski nime saanud Britt-Ida järgi.
Nagu ma olen ka varem miljon korda öelnud, siis meie suguvõsas on veel teisigi kolme nimega inimesi. Üks nö pärisnimi, mida nad igapäevaselt kasutavad ning kaks vanavanemate nime. Nii ka Idal. Üks pärisnimi. Ja kaks vanavanemate nime (Britt-Ida ei olnud küll mu pärissugulane, kuid ta oli mulle täpselt nagu mu Norra vanaema või vanatädi). Mu meelest ongi nii, et kui lapsele mingi kummaline nimede kombo panna, siis sellel peaks mingi loogika olema. Aga katsuge mulle palun selgitada loogikat Geoff-Crysleri nimes?
* Muidugi ei solvanud Ebapärlikarp mu lapse nime, vaid lihtsalt kilomeetripikkustest nimedest rääkides jõudsime ka Ida nimeni ning arvamuseni, et ei koos ega eraldi ei ole Ida nimedest ükski kummaline ega ka originaalne ning seega ei kvalifitseeru (meie arvates) hullude nimede hulka:)