Ma olen päris tihti mõelnud, et mis toimub ühe inimese (kahe inimese) peas kui nad oma lapsele Felytcia Gabriela Hüatcintra, Madlenne, Barblyn, Danii, Emma Maura, Kriim ja Valtraut või Gordon, Geoff, Egero, Tomir, Vimme Susi, Väle nimeks panevad. Lisaks igasugu nimemonstrumid – Madlenne-Marybel, Tomir-Chris ja nii edasi. Ebapärlikarp kirjutas täna nimedest ja ma ei saaks olla rohkem nõus, et vanematel on tihti nimevalikuks naljakad selgitused – see nimi on hetkel popp, selle nimega saab ta välismaal hästi hakkama, see nimi kõlab edukalt, selle nimega ei hakata narrima. No ausõna, nimi ei ole siinkohal küll põhiline. Kui su nimi on Chris-Steven, aga sa ei lahku mitte kunagi Paidest või Türilt, siis ei ole mingit kasu sellest, et seda oleks välismaal hea hääldada. Või kui sa ikka koolis ei käi, siis ei saa ka Robin-Gordonist edukat ettevõtjat. No ei ole see nii lihtne. Kõik sõltub ikka kodusest kasvatusest, keskkonnast, kus sa kasvad, kellega läbi käid, mida õpid, palju õpid, kuidas õpid ja nii edasi.
Ma ei tea, mida minu vanemad mulle nime pandes mõtlesid, kuid uskuge mind ka see (siiski suht tavaline nimi) ei ole mulle pool oma elu meeldinud. Minu klassis käis vähemalt kaks Margitit, kaks Kristiinat, kaks Katrinit ja üks tobeda nimega Eveliis. Ma oleks ka tahtnud Margit või Kristiina või Katrin olla, kes ei peaks alati seletama ja üle kordama, mis ta nimi on. Kas sidekriipsuga, kas Evelin, kas Eveli, mis asi – Eveliis. Sellist nime ei ole ju olemas? Need küsimused on mind kogu aeg saatnud. Ja kujutage nüüd ette vaest Madlenne-Barblyni oma nime üle kordamas. Mingi periood mulle meeldis kui mind lihtsalt Liisuks (see on terve elu mu hüüdnimi olnud) kutsuti. Täna ma muidugi arvan, et ma olen Eveliis, mis Eveliis. Täitsa rahul oma vanemate valikuga. Nalja saab ikka. n+1 kord olen ma Elvis olnud ja oma Uus-Meremaa sõbrannale Evil Eyes (kui inglise keeles mu nime lugeda, siis üsna loogiline tulemus tegelikult).
Mu ema lootis ikka, et ma lähen juurat õppima või minust saab välisminister, kasvõi suursaadik, aga näete ei läinud ja ei saanud. Käsi südamel, ei oleks ma juurat õppima läinud ka siis kui mul oleks olnud teistsugune (eduka kõlaga või popp) nimi. No ei ole minu teemad. Grammivõrdki. Nimi ei mängi mingit rolli.
Ennustame, mis tuleks esimene kommentaar kui ma ei kirjutaks nüüd ise, et minu lapsel on ka kolm nime. Britt Ida Loviisa. Ei, me ei tahtnud kuidagi originaalitseda, ei me ei püüdnud mingit omaarust üliägedat kombot välja mõelda. Me tahtsime mõlemad ajalooga nime, nime, mil on mingi tähendus. Mina tahtsin nimeks Britt Ida ja Marek Ida Loviisa. Aga kuidas valida? Mulle oli oluline ka Britt, aga ainult Britt ma poleks tahtnud, veel vähem Britt Loviisa. Ida meeldis meile endale neist kolmest nimest kõige rohkem. Kui selgus, et lapsele võib panna kolm nime, oligi otsus tehtud. Me oleme ka nalja teinud omakeskis, et kui Idast tuleb ülbe cheerleader siis võib ta Britt olla, kui hipster, siis Ida ja Loviisa saab temast kui ta on selline korralik eeskujulik pereema, aga me ei mõtle seda tõsiselt. Meie jaoks on Ida kõige rohkem Ida ning keegi ei kutsu teda kolme nimega. Miks siis esimene nimi ei ole Ida? Noh Ida Britt Loviisa ei kõla mu meelest kuidagi hästi ja pealegi on Ida siiski nime saanud Britt-Ida järgi.
Nagu ma olen ka varem miljon korda öelnud, siis meie suguvõsas on veel teisigi kolme nimega inimesi. Üks nö pärisnimi, mida nad igapäevaselt kasutavad ning kaks vanavanemate nime. Nii ka Idal. Üks pärisnimi. Ja kaks vanavanemate nime (Britt-Ida ei olnud küll mu pärissugulane, kuid ta oli mulle täpselt nagu mu Norra vanaema või vanatädi). Mu meelest ongi nii, et kui lapsele mingi kummaline nimede kombo panna, siis sellel peaks mingi loogika olema. Aga katsuge mulle palun selgitada loogikat Geoff-Crysleri nimes?
* Muidugi ei solvanud Ebapärlikarp mu lapse nime, vaid lihtsalt kilomeetripikkustest nimedest rääkides jõudsime ka Ida nimeni ning arvamuseni, et ei koos ega eraldi ei ole Ida nimedest ükski kummaline ega ka originaalne ning seega ei kvalifitseeru (meie arvates) hullude nimede hulka:)
Nimed on vanemate jaoks tundlik teema ja usun, et igal vanemal on oma ja heatahtlik põhjus nimede valimisel, isegi kui selleks on Ants Eminem. See ei tähenda, et mulle see meeldima peaks, aga ega minu asi pole ka kommenteerida. Lihtsalt võtta teadmiseks ja olla kindel, et ise oma lapsele seda iial ei paneks.
Olen nõus, et igasugused keele(nõuete?) väänamised on rasked lapsele, õpetajatele ja lihtsalt võivad ka hiljem teatavat eelarvamust tekitada. Aga ega midagi teha ei saa… Arutelu selle ümber on aga igati tervislik, ma usun. Ja hea meel on näha, et vanemad ja tagasihoidlikumad nimed teevad comebacki.
Oma nimega, mis on küll lihtne ja “labane”, on probleem, et ega siis keegi ei taipa Eevat kahe e-ga kirjutada. Isegi sugulased siiani kirjutavad vaid ühega, ikkagi kokkuhoid pastaka tindi pealt. Ja mind hullult häirib, kui valesti kirjutatakse 😀 No ei ole minu nimi, ei tunne Evat! Nüüd Inglismaal elades olen ma muidugi Iiva ja Iiv ja Iivi ja Eiva… Aga see mind ei häiri näiteks üldse 🙂
Minu ühe lapse nimi on Pia ja teda ka väga tihti kirjutatakse Piiaks. Laps, kes on alles 9-aastane, on juba väsinud sellest Piia kirjapildist, aga midagi pole teha, ükskõik kui lihtne nimi sul ka poleks, ikka pead seletama.
Teine laps on Ita ja no tema on ikka väga tihti Iti.
Ma ise olen pidanud eluaeg oma nime öeldes (Hannela) juurde lisama selgituse, et algab h-ga nagu hobune ja keskel kaks n-i.
Eks see tõesti on tundlik teema, aga ma ei saa sinna midagi parata kui need kasvõi väljatoodud kummalised nimed minu jaoks ikka täitsa arusaamatud on.
Ahjaa, mulle olla vanatädi tahtnud nimeks panna Mariliis või Marileen vms, ma ise tänan jälle jumalat, et see minu nimeks ei saanud, aga samas ei ole mul midagi öelda nende vanemate kohta, kes oma lapsele Mariliis nimeks panevad. Tavaline eesti nimi.
Kätlinist on osatud välja vōluda Gäthlyn- kuigi üks sama hääldamine. Ise jään vist elulõpuni Aliiseks. Või Alitseks. Või Aliseks. Heal lapsel mitu nime, noh :D.
No minu nimi on Gätlin aga hiljuti pandi ajakirja nimega Gätlyn küll 😀
Jaa, ma tean ka Alice´eid, kes on Aliised olnud terve elu, kuigi peaks olema “lihtsalt älis”:D
Ülbe cheerleader :’D
*lähen spagaati ja saltosid harjutama, et ikka nime väärikalt kannaks!
A muidu olen täitsa nõus, et ainult nimi edasist saatust ei otsusta. Muidugi siin on kindlasti erandeid ka. No näiteks sellest vaatenurgast, et kui nimi on pandud äärmiselt nõmeda alatooniga (a la Rögabert), siis laps võib seda isegi juba vara taibata ja seetõttu temas nt. mingi alaväärsuskompleks tekkida, mis ta edasist käekäiku mõjutab. Muidugi nime õnneks saab vahetada ka.
Aga sellesse ma ei usu, et üks või teine nimi määraks ära tulevased huvid või edu. Selle jaoks on juba rohkem tegureid vaja.
Ja Ida nimede järjekord on mu meelest ka pihtas-põhjas. Lihtsalt kõlab kuidagi kõige loomulikumalt niiviisi.
Jah, oleks aeg küll oma nime väärikalt kandma hakata:D
Mu ema tahtis mulle veel nimeks Kai panna ja mu meelest see oli reaalselt nii kole nimi, et mulle (lapsena) tundusid kõik Kaid nõmedad. Nüüd tean kahte üliägedat Kaid.
Kui ma noor olin, siis ma ütlesin, et panen lapsele Calista nimeks. Obviously Ally McBeali järgi. See vist mingis keeles ka tähendas “kõige kaunim” vms. Jumal tänatud, et ma noorena last ei saanud:D
Kui sinu asemel oleks mõni Siim Danieli ema, leiaks Ebapärlikarp ka kindlasti, et tegemist pole üldse hullu nimega. Aga kuni tal sellist sõbrannat vm lähedast pole, võib seda nime vabalt mõnitada.
No nii must-valge see siiski kindlasti pole ja asi pole ju jälle mõnitamises. Iga arvamuse avaldus pole mõnitamine ning tõesti Ken-Christopherid ning Airon Kindlused on natuke ju veidrad valikud.
Triin on ka piisavalt naine, et osata vajadusel keerutada 😀 Ja minu meelest pole ei Siim ega Daniel kuidagi vähem tavalised kui Ida, pigem vastupidi.. aga ilusad nimed kõik.
Ühesõnaga ma sinu asemel oleks valinud lihtsalt Ida. Väga äge nimi. Vahtramäe Emili õe nimi oli vist ka Ida 🙂 Ja No sel oleks minu jaoks juba piisav tähendus. Aga No kui tulevad mingid laste isad oma variantidega välja, mis sa teed eksole 😀
Jah, ma rääkisin konkreetselt Siim Danieli nimest, mis tema arvamusavalduses on pandud ühte patta Salme-Cheitlynidega. Teenimatult, mu meelest. Ja sinu tütre nime heakskiit seejuures mõjub üsna silmakirjalikult, muud midagi.
Ma ausalt julgen ka ise arvata et Ida on täiesti tavaline nimi. Ei sidekriipse ega igapäevaselt kolme nimega kutsumist, seega ma ei näe ka silmakirjalikkust. Üldse ma usun, et Triin on nii palju munadega naine, et kui talle tunduks mu lapse nimi nõme, siis ta ütleks seda. Ei ole põhjust pugeda või teeselda ka.
A ma ju olen Eveliisile öelnud, et minu jaoks on kolm nime liig. Isegi kaks nime on MINU jaoks liig 😀 Ometi nagu mingi värdnimi sellest kompunnist ei moodustu. Aga oma lapsele ma sarnast nime ei paneks ja that’s it. Eveliis ei solvu selle peale, ma ei tea, miks sa arvad, et ma talle mingit ninnu juttu ajan. Viitsiks ma jee 😀
G, kui sinu jaoks on Siim-Daniel minu nimekirja ülekohtuselt sattunud, siis minu jaoks ei ole. Ja see oli ju minu postitus, minu mõtted, minu kogemused. Tuli nüüd kohtunik siin välja!
Eveliis, kui vaatad mu kommentaarist paar rida ülespoole, saad aru, kellele see suunatud oli.
Minu-minu-minu-minu-minu’taja 😀 Püüa kuidagi leppida sellega, et sinu arvamuse, sinu mõtete, sinu kogemuste kõrval on ruumi ka teiste omadele.
Sa oled üks naljakas inimene. Miks sa arvad, et ma ei lepi teiste arvamusega? Sest oma blogis kirjutan oma arvamusest, jagan omi mõtteid, maailmavaateid ning kaitsen neid? Üsna kummaline arusaam.
G, kui MINU jaoks on Siim-Daniel veidrik nimi, siis ta jääb MINU jaoks selleks olenemata, kas SINA sellega nõustud. Sul võib minu arvamuse kõrval olla kilomeeter ruumi, see mind ei puuduta.
Huh, ma olen pidanud terve oma elu parandama kõiksugustes ametiasutustes, võistlustel, mis iganes kohtades kuidas mu nime kirjutatakse. Ema arvas, et oleks lahe mu elu keerulisemaks teha ja lisas Kristeli nimesse ühe H tähe 😀 Kristhel
ma kujutan ette seda nime pidevalt õigeks parandamist:D
Mind häirib lihtsalt see, kui nimed on välismaapäraselt kirjas. Mulle ei meeldi näiteks, kui kellegi nimi on Christopher ja ta on eestlane. Nime kõlal kusjuures pole midagi viga, aga minu arust oleks ta kirjapildis ilusam Kristoferina. Ma ei arvaks, et sellega ka välismaal probleeme tuleb, sest sa ütledki oma nimeks ju “Kristofer” mispeale teised oletavad, et sa Christopher ütled, aga so what. Kui sa seletad siis, et hääldus on jah sama, aga kirjapilt teine, on mu arust pigem väga tuus, et nii ägedalt teisiti kirjutatud (välismaa kontekstis).
Ja nii on iga inglise ja ameerikapärase nimega siin eestis. Kui tahate, no pange, aga miks te tunnete häbi neid nimesid eestikeeli kirjutada. Kristel on ilusam kui Chrystel. Steven on ilusam kui Stephen jne vms.
Kahju on vahel lausa, et keelatud ei ole võõrpärased nimed võõrpärasel kujul. Mu arust võiks see meie riigis suisa keelatud olla, nagu kunagi ammu oli ja ei lubatud teatud viisil nimesid ikkagi panna. Minu jaoks on võõras, kui ma elan eestlaste keskel, kellel on ameerikapärased nimed. Lihtsalt on.. võõras. Ma ei taha, et mu laps tuleb koju peikaga, kelle nimi on Thomas. Miks ta ei võiks Toomas olla. 😀
Ma olen jumalast nõus Sinuga
Aga sel juhul oleks põhjendatud ju ka selliste värdkujude kasutamine nagu Tšätrin-Tšerilin ja kõik selle sugulased.
Üldiselt mind ei häiri kummalised nimed. Mis häirib hoopis see, et nimesid moondatakse üsna loomuvastaselt. Las välismaine (rahvusvaheline) nimi olla sellise kirjapildiga nagu originaalis või vähemalt üheselt mõistetav. Kas tõesti Chätrii/yn on kuidagi parem kui Catherine või Katrin? Stiiven või Steven, Trävis või Travis, Cevyn või Kevin?
Kusjuures nimeseadus peaks need ise leiutatud tähekombinatsioonid ju välistama aga millegipärast neid siiski tuleb juurde.
PS! Ka enda lapsel on kaks eesnime, ilma sidekriipsuta. Ja mitte originaalitsemise mõttes vaid esimene lihtsalt oli tema nimi kui sündides otsa vaatasin ning teine mu vanaisade auks. Eks suurena ise valib kumba rohkem kasutab.
Minu kogemus aga näitab, et (väiksed) lapsed ise on oma väljamaiste mitmiknimede üle väga uhked. Ja narritakse hoopis lihtsaid lühikesi 100% eestipäraseid nimesid (ja ma ei pea silmas siin Susi ega Vihma). Ses mõttes on isegi tark tegu panna lapsele mitu nime – laps saab ise valida edaspidi, millist ta neist rohkem kasutab (isegi loobuda mõnest), ja laste seas on tõesti auasi – mida rohkem nimesid, seda uhkem. Lisaks saab ju pikast nimest teha hüüdnime, jälle lastele meeldib. Katsu sa 3-tähelisest nunnut hüüdnime välja venitada:P Lühikest eestimaist nime hakkab inimene sageli hindama alles täiskasvanuks saades:))
Jah, Sul võib täitsa õigus olla, et lapsena tundub see äge välismaine nimi palju ägedam kui tavaline Ida, Lumi, Rubi vms
Lahe postitus! Pani kohe reageerima. Minu nimi on Pilleke. Ja ma olen 1.80 pikk. Olen eluaeg pikk olnud (juba lasteaias kõige pikem jne). Ja kujutage siis ette, kui esimeses klassis ütleb laulmisõpetaja: “Nüüd tuleb vastama Pisike Pilleke.” Ja pingist venib aeglaselt, maha vaadates püsti klassi kõige pikem tüdruk, kelle peamiseks sooviks on “ärge mind vaadake.” Ei olnud mul oma nimega probleemi jee! Ma ei saa tegelikult siiamaani aru, mida mu isa mõtles, kui ta ema välja pakutud Pillele diminutiivi otsa keevitas.
Aga nüüd, küpses keskeas olen oma nimega rahul ja harjunud, tegelikult ei tohi keegi peale vanemate mind Pilleks kutsuda, eriti võõrad ja eriti ametiasutustes. Pilleke on minu nimi ja sellega palun mind nimetada.
Aga neid kordi esineb lugematul hulgal, kui saab pidada diskussiooni:
– Teie nimi?
– Pilleke L…..
– Et siis Pille.
– Pilleke
– Eeee…mmmmm
– Jah, ongi selline nimi, vajadusel võin dokumenti näidata.
Mind paneb alati imestama, et inimesed ametlikus või poolametlikus kontekstis miskipärast arvavad, et ma ei ütle oma tegelikku nime. Et mis mõttes? Olen ise endale hellitusnime pannud ja nüüd kasutan seda igas kontekstis…. Välismaal on mugav, keegi ei hakka nime tükkideks lammutama, neile on nii ehk naa imelik :).
Ida nimi on väga äge ja kolm eesnime veel ägedam. Kui mul oleks tütar, oleks ta ka kolm eesnime saanud, poeg sai kaks (sooline diskirimineerimine?) Aga arvestades, et ta oli esimesed kolm elukuud üldse nimeta, on hästi, et viimaks kakski suutsin leida. Tütar tuli juba oma nimega (adopteeritud), aga võib-olla võtab teise nime juurde.
Aga paraku jään kõigi Tšätriin-Tšerilinide, Fifi-Trixibelle’ide, Kevinite jt sarnaste nimedega laste vanemate intellektuaalse taseme osas veidi äraootavale seisukohale…
“deminutiiv” on see sõna 🙂
Hehh, kui kihvt nimi. St ma ei kujutaks muidugi ette, et ma Pilleke oleks ja ilmselt ikka küsiks ka, et mis, päriselt Pilleke või. Aga see on tõsi, et on naljakas, kuidas ametiasutustes küsitakse teinekord üle, et mis teie päris nimi on. Näiteks tean ma üht Liisut, kes alati peab vastama küsimusele, et mis Teie pärisnimi on. No ausalt, miks ta peaks näiteks id-kaarti tegema minnes ütlema, et on Liisu, kui ta tegelik nimi on Eneliis vms
Meie ühiskonnas on kolm nime sama värdvariant kui Mia-Chrysthal 😱 Ja minu meelest absoluutselt ei loe kas nimed on tavalised ala Anna Maria Helena või veidi erilisemad nagi nt teie lapsel. Eraldi on su lapsel kõik nimed kaunid kokku aga…kui sa just kuninglikust soost ei ole siis minu meelest on seda tõesti too much!
Nimepanek on mehe ja naise jaoks paras proovikivi ja kokkulepete küsimus ning see näitab nii mõndagi paari kohta 🙂 minu jaoks on isegi armsam kui kaks inimest suutsid kokkulepida, et laps saab nimeks nt Chrystelle (mõlemale sobiski ainult see üks nimi) kui see, et kaks inimest ei suutnud oma lemmikust loobuda või kokkulepele jõuda ning nimeloo ette käib “emme tahtis … aga issi tahtis — ja su nimeks tuligi … — “
MInu nimi on Kristiina ja eluaeg olen pidanud ütlema, et Kristiina kahe ii-ga. Nüüd, elades Eestist väljas, on muidugi veel lisaks vaja täpsustada, et K tähega, mitte C-ga ja mitte Ch-ga. Hispaanias, kus elame, oleme meie oma nimedega väga erilised. Mismoodi lapsel ainult üks eesnimi ja üks perekonnanimi? Ikka kaks-kolm eesnime ja kaks-kolm perekonnanime on tavaline.
Aga üldiselt on mul küll täitsa poogen, mida inimesed oma lastele nimeks panevad, pangu või Klamüüdia. Mismoodi see minu elu segama peaks? Oma asi.
Mulle meeldivad väga tähendusega nimed, lühikesed ja lihtsad, aga tähendusega. Nt Väle meeldib mulle väga. Ja kui saan kunagi veel ühe poja, saab temast ilmselt Koit. Tüdruku nimega on keerulisem sest sõbranna pani “minu” Roosi ära. 😀
Minu lapsel on ka kaks nime, kuigi igapäevaselt kasutame ühte, Henry. Kuna elukaaslane on britt, siis nime valimisel oli minul tingimus, et see peab olema normaalselt hääldatava nii eesti kui inglise keeles. Paljud variandid langesidki ära, sest A) talle ei meeldinud nime kõla või B) ei meeldinud mulle nime kõla 😀 Henry on minu arust piisavalt lihtne ja mitmes keeles kergelt hääldatav. Keskmine nimi on puhtalt inglise pärane, Andrew, kuid see tuleb isapoolsest suguvõsast ja on kandunud mitu põlvkonda esimesele pojale edasi. Minu arust väga armas traditsioon.
Tean poissi, kelle nimi on Shrek. For real. Seda on üsna kole hääldada ja nooo… taust on ka nimel ekstraklass. Kui Shrekile õde sündis, hoidsid kõik hinge kinni, et ega ometi Fiona! Aaaga ei, tuli Sheryl 😀
minu poisil on kaks eesnime – lihtsalt põhjusel- mu lemmiknimi on lähedase sugulase pojal ja siis mõtlesime teise nime otsa- aga mis kõge hämmastavam, õtled lapse eesenime (2 nime) ja siis alati küsitakse KUIDAS kirjutada…. vastame: eesti tähestiku tähtedega 🙂 sest pakutakse ju igasugu peeneid nimesid 🙂
Võibolla küsitakse pigem kas kokku, lahku või sidekriipsuga?
Ma saan nii hästi sellest aru, mida sa lapsena oma nime osas tundsid. Ma ka ei tahtnud olla imeliku nimega Margot 🙂 Seda enam, et see oli mulle pandud ühe vanainimese järgi (tegelikult oli see mu vanaema nimi aga ma pole teda kunagi näinud ja ma ei tundnud temaga mingit seost). Ma nii väga tahtsin olla hoopis Piret 🙂 Tänaseks on need tunded õnneks üle läinud 🙂
Mul oli naabritüdruk Margot ja tema puhul ma mõtlesin ka, et issand kui naljakas nimi pandud:D Praegu tundub Margot nii tavaline ja normaalne nimi:)
I really like my ewtuma http://ewtuma.ga/!! I provide mine all the time. These are incredibly vogue and conforable. I like mine. they may be remarkable!!