Me käisime väikesel autoreisil. Mina ja Ida istusime autos ca 1800km. Ma ei tee nalja. Kui me Rysstadi hotellist hakkasime liikuma Stavangeri poole, näitas GPS vahemaaks 200 km. Kokku sõitsime me seda teed 4,5 tundi. Kui me olime otsapidi jõudnud Kristiansandi, kuhu me jõudma ei pidanud, vähemalt Stavangeri minnes, ütlesin ma emale, et kõik, keerame ringi ja ma saadan kliendile postiga näidised. Mul ei olnud mitte mingit soovi kaheksa tundi edasi-tagasi sõita, et jõuda tagasi siia, kust me alustasime ning kust veel 13 tundi Lillehammerisse sõita oli. Kui te arvate, et ema lubas meil reisi lõpetada, siis te eksite. Jumal tänatud, sest 1) kihvt klient oli ja 2) tagasi sõitsime me teid pidi, kuhu ma arvan, et me rohkem enam ei satu, aga see oli vaatamist ja kogemist väärt. Preikestolen jäi meie teelt vaid 20km kaugusele ja tegelikult mul oli küll kiusatus öelda, et teeme selle väikese (TUNNI AJASE kõrvalpõike ka juba), aga meil oli naiivselt plaan enne ööpimedust mägedest välja saada. Kui aga teed on nii käänulised ja kitsad ning üles ja alla mägedest ning orgudest, siis oli see juba eos VÄGA naiivne plaan.
Kella üheteist paiku õhtul kui meil oli selge, et me mägedest välja ei saa, hakkasime me otsima ööbimiskohta. Enamik kohti oli välja müüdud või oli netis broneerimine juba suletud, kuid õnneks leidsime me täpselt tee peale jääva pisikese suvemaja. Kui me kohale hakkasime jõudma, tekkis meil korraks hirm, et jumal teab, mis koht see siis nüüd on, sest keset metsa ja mingit suvalist autolammutust ei tundunud ühtegi hotelli olema. Tegelikkuses sõitsime me mööda ja kui me lõpuks õige maja üles leidsime, siis see oli üks igati vahva, kõige ehtsam Norra külalistemaja (kellegi koduhoovis). Ma ei tea kui paljudel võiks selles mägikülas ööbimist vaja minna, aga kui olete samal roadtripil nagu meie, siis Suigard Holiday Home on hea valik. Hea hinnaga ka. 87 eurot öö. Vs 167 eurot järgmises linnas, mis meile teele oleks jäänud. Ainult kaardiga ei saa maksta. Õnneks sai ülekande teha, mulle sularahas tasumine ei oleks sobinud.
Hommikul alustasime me tagasiteed Lillehammerisse, et auto tagasi viia. Kuna teekond oli 764378 km pikk hakkasin ma uueks nädalaks laevapileteid koju broneerima. Püha püss, mis hinnad! Ma reaalselt hakkasin juba vaatama pileteid Gdanski, Vilniusse ja Kaunasesse, et teisele poole merdki saada. Aga seda te juba teate Facebooki vahendusel. Täiesti ootamatult saime me aga lennupiletid Oslost Tallinna samal õhtul. Mõeldud-mõeldud! Meie Idaga läksime Gardermoenis maha ja emme jätkas seiklust Lillehammer- Stockholm suunal. Nagu ma hiljem aru sain, suutis ta KAKS korda ära eksida. Teel, mida ta on 7685 korda sõitnud. Nojah, klassika.
Lennujaamas sain ma tuttavaks ühe vahva noormehega, kes oli peale 1,5 kuud kokana töötamist koju Eestisse teel. Tema oli oma päeva alustanud kell 3 varahommikul ja enne lennu väljumist oli ta KORRAKS lennujaamas silma kinni pannud ning ärganud 5 minutit peale seda kui värav suletud oli. Nagu te aru saate, siis lennukisse teda enam ei lastud. AGA talle toodi lennukist ta pagas ära! See on mu meelest juba omaette tase. Istud terminalis ja vaatad aknast lennukit, millelt sa maha jäid, kust ometi su pagas ära tagasi tuuakse. “Elu kõige kallim uni,” ütles ta, sest ofcourse tuli tal osta uus lennupilet.
Tallinna lennujaamas saime me korraks pagasilindi juures veel kokku. “Issand, ma ei ole kümmet minutitki lennukist maas, aga juba tuleb stress kallale. Vanematel on ühed plaanid, mu sõbrannal ja poiss-sõbral teised plaanid. STRESS! Kohe nagu Eesti saabud, on stress tagasi. Norras oli ainus stressiallikas kui keegi peedikrõpsud valesti küpsetas,” ütles ta mulle ja me jätsime hüvasti.
Kihvt kutt oli. Ja tõestus, et ma pole ainus, kelle reisid seiklusteks kipuvad.
*Meil jäi tänu ootamatutele lennupiletitele üks 505km ots tegemata;)