Kes oleks võinud uskuda, et me Peipsi äärde nii ruttu tagasi jõuame. Seekord viis tee meid Alatskivi lossi, mis meil eelmisel Peipsi tripil kõigest nädal tagasi külastamata jäi. Alatskivi loss on tõesti imekaunis. Eriti väljast. Nagu tõeline muinasjutuloss.
Me jõudsime lossi päris hilja, nii et lossi restoran oli tegelikult juba kinni, kuid saime siiski endale tuppa söögi tellida. Söök ei olnud kehv, aga lossi restoranist oleksin ma oodanud siiski natuke rohkemat oodanud. Võib olla ma olen ka natukene ära hellitatud selle koha pealt, sest võrdlusmomente teiste mõisarestoranidega on päris palju. Ja ma ausalt saan aru, et lastemenüüs peavad olema friikartulid ja viinerid, kuid ma tõesti tahaks seal näha ka mingeid huvitavamaid alternatiive.
Peale õhtusööki läksime me lossi pargiga tutvuma ja vesiratastega sõitma. Ma sõitsin viimati vesirattaga kui ma olin ikka päris väike laps. Anne kanalil sai vesirattaid laenutada. Maksis lapse jaoks päris kopsaka summa, aga kuidagi sai tädilt-vanaemalt-emmelt ikka aegajalt raha välja lunitud. Selline nostalgialaks oli vesiratastega sõita!
Mõisaaias oleksin ma oodanud natuke lillepeenraid ja põõsaid ehk veidike rohkem silmailu, kuid mõisapark selle eest oli IMELINE. No nii ilus ja romantiline! Loojuv päike ja loss paistsid eemalt, täielik vaikus ja vaid meie kolm jalutamas. Ida jooksi ringi nagu väikene printsess oma kübarakesega. Ta on selline vahva lillelaps, et ühel hetkel on ta täielik väike printsess, kellele pakub kõige rohkem elevust lossides ja mõisates ringi jooksmine, järgmisel hetkel muutub ta aga Ronja ja Pipi ja Lärmisepa täna Lotta sarnaseks marakratiks, kes ei taha juukseid kammida ning turnib mööda aedasid ja treppe.
Hommikusöök oli lossis väga maitsev, samuti ka teenindus. Peale meie ööbis lossis veel üks paar, aga nemad olid juba varem lahkunud, nii oli kogu suur söögisaal vaid meie päralt. Äärmiselt kuninglik tunne olla lossis üksinda ja kujutada ette, et see kõik on meie oma:)
Kui te arvate, et me läksime Alatskivilt Vasulasse vanaema juurde otse, lihtsalt niisama, siis te eksite. Otseloomulikult pidime me sõitma läbi Kolkja, Kasepää ja Varnja. Mida ma nägin esimesena? Üks maja oli müüa! Nüüd ma pean lotot päriselt hakkama mängima, sest ma tahan seda vana puulobudikku. See oleks täpselt selline koht, kus ma veedaks oma suved ja miks mitte ka talved. Selline “diipkunstiinimeselik” koht otse Peipsiääre külastuskeskusest ja Sigurimuuseumist üle tee. Ma täiega naudiks selle puulobudiku üles putitamist.
Muidugi ei ole ma nii naiivne, et mõtles päriselt, et oh kohe ostaks ja teeks, aru saamata KUI palju raha sellesse majasse vaja oleks investeerida, kuid unistada ju võib. Äge oleks!
Sigurimuuseumist ja Peipsimaa külastuskeskusest ei saanud me kuidagi minema. Mind võlusid indigo trüki õpitoad ja kohalik käsitöö, Marekit sigurimuuseum ja Ida ei saanud üle ega ümber õues olevast mängumajast, kus oli lastele väga nutikaid tegevusi. Meil on ka koju sellist maja vaja!
“Kuhu me kohvikusse läheme?” küsis Ida kui me Varnja poole sõitsime. Ma jäin vastuse võlgu, sest no kus siin pühade ajal midagi avatud on, mõtlesin ma ja tegime esimese hooga väikese tiiru võõral hoovil. Mul oli ju Idale ja Marekile ka vaja Mesi tutvustada. Ja pehmete mänguasjade seina. Päris omamoodi pull asi ju tegelikult!
Kuigi ma olin 99% veendunud, et Voronja galerii on pühade ajal suletud, siis meie üllatuseks olid seal uksed-aknad lahti, rõõmus perenaine võttis meid vastu ning perenaine küpsetas parasjagi köögis vahvleid. Voronja on vist tõesti üks selline koht, kus korra käid ja jäädki käima. Armud lihtsalt nii ära.
Eelmine kord jäid mul kahe silma vahele Voronja perenaise võrratud käsitöönukud. Nii rändaski üks Rudolf meiege Voronjast kaasa (ja Peipimaa külastuskeskusest head õnne toov rätinaine + kohanahast tehtud käevõru).
Postitus on niikuii jälle kilomeetri pikkune, läheb siis jaanipäev ka siia otsa. Pole just Peipsiääre eri, aga mis see 30-40 kilomeetrit siia-sinna ikka on. Vahva Vasula jaanituli oli pere keskel.
Kommenteeriks kohe mitut asja 🙂 Esiteks, ma tõesti kadestan (heas mõttes) su last- milline huvitav, hariv, põnev ja seiklusküllane lapsepõlv! Näha on, kui palju sa tegeled lapsega, milliseid võimalusi talle lood jne- oled emana suurimat tunnustust väärt! Olles ise nüüd juba täiskasvanud laste ema, tunnen kahetsust ja lausa häbi, kui palju ma ise tegemata ja võimalusi kasutamata jätsin kasutades vabandusi “ah, see on liga kaugel”, “lastega on nii raske kuskil käia” jne. Õnneks nüüd värske vanaemana saan ehk midagi sellest lapelapselegi tagasi teha, aga jah… Teiseks on nauding su blogi lugeda- need on oma mõnusa jutuvestmise ja sobivate fotodega nagu väikesed põnevad reisid kohvi kõrvale 🙂 Puudub liigne kommertslikkus ja pidevad loosimised ja tarbimishulluse kultiveerimine. Aga kolmandaks jäi silma lause “Ja ma ausalt saan aru, et lastemenüüs peavad olema friikartulid ja viinerid” ja siit küsimus: aga miks PEAVAD? Miks ja millest on selline suhtumine tekkinud, et lasteeine peaks olema friikad ja viinerid? Kas pole nii, et kuna ainult seda enamasti toidukohtades lastele pakutakse, siis me ju ise tekitame neis selle harjumuse just seda toitu (ebatervislikku ju!) tahta ja tellida? Tekkiski küsimus, et miks ka sina pead seda nii enesestmõistetavaks?
Mul on siiralt hea meel, et blogi meeldib inimestele. Kohe ausalt. Selle lapsega reisimise ja tegelemise koha pealt, on tegelikult nii, et eks see on läinud nii natukene tänu olude sunnile. Alguses ei olnud last kuhugi jätta, aga kodus ma ka ei püsinud ja nii me reisime ja seiklema hakkasime. Alguses oligi raske, aga praegu ma naeran nende üle, kes ütlevad, et omg 4aastase lapsega ei saa kuhugi minna, sest ta ei oska käituda. Muidugi ei oska, kui temaga pole kunagi kodust väljas käidud.
Emana kiitust väärt ma arvan, et ma siiski ei ole (kuigi mul on jällegi hea meel sellise komplimendi üle, ma arvan, et see ongi ühele naisele ülim kompliment, kui talle öeldakse, et oled hea ema). Kirjutan sellest just postitust ka, miks ma nii arvan:)
Mis puutub nendesse friikartulitesse, siis tead, ma olen ilmselgetel põhjustel väga seisnud selle eest, et restoranid EI PAKUKS friikaid üldse ja fännan seepärast väga ka Kahvliahvi tegevusi, kuid erinevate restoranide ja peredega rääkides olen ma aru saanud, et kahjuks neid peab pakkuma. Miks? Sa ei kujuta ette kui palju on neid peresid, kes ütlevad, et aga ma ei saa sinna restorani minna, sest seal pole lapsele friikartuleid. Nii valitakse teine restoran. Aga milline restoran tahab potentsiaalsest kliendist ilma jääda? Nii panedki hambad ristis friikad ja vinkud menüüsse.
Kui aga restoranis on valikus vaid friikad ja vinkud, siis see on minu arvates laiskus, lihtsama vastupanu teed minek.
Mulle meeldib mõelda, et kui restorani menüü on muidu mitmekülgne ja hea, kvaliteetsest toorainest, aga seal on ka friikad, siis ehk on ka võimalus, et üks kord valitakse ka lapsele friikate asemel kasvõi kartulipuder.
Muidugi ma tahaksin, et me jõuaksime sinnani, et VANEMAD ei peaks iseenesestmõistetavaks, et lastemenüü peab sisaldama friikaid, kuid noh…Me, lapsevanemad, oleme üldse ühed kummalised loomad:)
Puhas rõõm kui vahelduseks kriitikale ka keegi komplimente teeb-AItäh Sulle! Peipsiäärega on nii, et ma ise olen nii vaimustuses, et ausalt kui mul oleks võimalik, ostaksin endale seal mingi maja, mida üles putitada ja kus igasugu erinevaid üritusi korraldada. Unistama peab:)
Idale loodan ma küll enda poolt kaasa anda vähemalt poolgi samast enesekindlusest ja silmaringist, mida minu pere mulle on kaasa andnud. Kui mõtlema hakata, siis selline pärandus on ikka palju väärt!
Ma ei ole just suurem asi kommenteerija või üldse kirjutaja, aga ma tahtsin ka võibolla ebaeestlaslikult päriselt komplimenti teha (niivõrd-kuivõrd see nüüd ka nii välja tuleb). Mulle väga meeldib su blogi; sattusin seda paar kuud tagasi kogemata lugema ja enam ei saa pidama. Mõnusad ja intelligentsed postitused ja arutlused. Ja need Peipsi ääre lood tekitavad lausa koduigatsust siin kaugemal olles!
Ei ole küll lapsevanem, ja tõenäoliselt selleks ka ei saa, aga on vahva lugeda sinu tütre seiklusi. Usun, et Idast saab igati vägev maailmakodanik ja väekas naine, kellel on lai silmaring ning kodu poolt süstitud enesekindlus ning usk maailma vallutada!
Aitäh ja ilusat jaanipäeva! 🙂