Nädalavahetusel käisime me tuttavate 35. pulma-aastapäeva tähistamas. Meil Marekiga saab sel aastal kümme aastat abielu täis. Ma siiani arvasin, et see on ka juba saavutus, kuid sain siis nädalavahetusel aru, et see kümme aastat on alles lapsemäng.  Enne kui ma Marekiga tuttavaks sain, rääkisin ma kogu aeg, et ei abiellu kunagi ja jahusin mingist vabadusest või ma ei mäleta isegi enam millest. Põhjus selleks oli tegelikult aga selles, et mul oli tunne, et abielu on midagi sellist, mis ei püsi, kõik vahetavad kedagi kogu aeg välja, aga minu arusaama järgi oli/on abielu midagi sellist, mis peaks püsima koos elu lõpuni. Aga kust leida keegi selline, kelleta elada ei saaks? Tundus mission impossible.  

Noh igatahes. Siin me oleme. Kusjuures ma ei arva, et hambad ristis peaks koos elama, vaid sellepärast, et öelda, et oleme sada aastat koos elanud. Oluline on leida enda kõrvale keegi, kellega koos elamine elu lõpuni on loomulik. Kui ma vaatan neid tuttavaid, kelle pulma-aastapäeva me tähistamas käisime, siis vot nemad on just üks neid paare, kelle pilt võiks seletavas sõnaraamatus olla “abielu” juures. Nad on harmoonilised, kuid mitte imalad, nende sõnavõtud on sarkastilised ja hellema hingega lumehelbekesed solvuksid hingepõhjani, nad jätavad mulje nagu nad oleks “ahelatesse pandud” ja piinleksid abielus, kuid tegelikult on kogu selle sarkasmi ja tögamise taga kõige ehtsam armastus. See paistab kaugele. Mina tunnen neid kümme aastat ja pean ausalt ütlema, et nad on nii inspireerivad ja mulle suureks eeskujuks. Nad on sellised minu inimesed. Minu huumorisoonega. Lihtsalt nii ägedad.  35 aastat abielus. Kurat, see on juba saavutus.

Tänukingituseks said kõik külalised pruutpaari “teekonna” raamatu. Nii läbimõeldud ja muhe kingitus. Paari nägu.