Lugesin, et ööklubi “Atlantis” paneb oma uksed kinni ja endise tartlasena tuli mul nostalgia peale. Mingil eluperioodil on “Atlantis” vist igale tartlasele teiseks koduks olnud, vähemalt tagasi vaadates tundub küll nii, sest ega seltskond seal väga ei vahetunud, kogu aeg olid samad näod. Välja arvatud septembris, kui värsked rebased õppelaenu sirgu tulid tõmbama. Siis oli klubis ka tundmatuid nägusid näha.
Keskkooli lõpuklassis oli “Atlantis” üks meie armastamatuid peokohti ning ka ülikooli esimestel kursustel. Oli vist isegi nii, et neljapäeviti olid tudengipeod XS-is, reedel mindi “Atlantisesse” ja kui ikka veel küllalt ei saanud tuli ka laupäeval sinna tagasi ronida. Hiljem tuli pildile ka “Club Tallinn”.
Õudsed ajad. Kõige pealt joodi end kusagil pinnakal tujusse, isegi klubi taga sai veel sõbranna isalt näpatud koduveini sisse kaanitud, siis “Atlantise” ette trügima (maja ei olnud kummist, popimatel pidudel võis ukse taha jääda) ja näpud püsti klubisse.
Kui kaubandusse ilmusid blinkivate tekstidega teksad ja t-särgid, muutus “Atlantise” official dresscode´iks “kogemata” selga sätitud riided. Nii et märgid näha oleks. Noh, et pluus jäi “kogemata” märgi koha pealt ülesse, püksirihm oli “kogemata” pandud pükstele märgi tagant ja nii edasi. Ma ei ole ise patust prii. Mul olid Versace ja Iceberg teksad, mida “kogemata” näidata. Siis olid sellised teksad kõige popim klubiriietus, aga see oli juba 2000-aastatel.
Esimene kord kui ma (16-aastasena) klubisse läksin, oli ilmselt kaugelt näha, et see oli mu esimene kord. Oli Scooteri kontsert. Kõik olid riietatud neooni ja võimalikult paljastavatesse kostüümidesse. Mul oli ka nabapluus või mingi karvane valge nabakampsun, aga sealses kontekstis nägin ma välja nagu nunn. Teksad jalas, platvormkingad, meiki ma siis ei kasutanud ja for crying out loud, mul olid breketid. Ma arvan, et ma olin midagi nohikupoolset. Kui ma tagasi mõtlen, siis ma ei teagi, mis põhjusel ma tookord sinna klubisse ühe nö paha poisiga, kes kõiki noid neoontüdrukuid tundis, läksin. Ta ise kutsus. Ma vist oli nats armunud ka, tema ilmselt ka ükskõikne polnud, aga see kõik oli selline lapsik salajane värk, mida vähemalt mina mingi aeg oma tuttavate eest varjasin. Enivei. “Atlantis” oli ikka äge. Koolis sai teiste ees eputatud, kuidas ma klubis käima hakkasin ja kõrvale vingerdatud küsimusest, et kellega. Ma ei saa pead anda, kuid kui ma praegu mõtlen, siis mu meelest oli ta ise ka alaealine ja pool klubi külalistest samuti. Sürreaalne värk.
Teine kord, mis mulle ühe kummalise pigem praegu juba piinliku korrana meelde tuleb, oli palju aastaid hiljem. Ülikooli ajal. Mu õde käis tennisetrennis ja tal oli ääretult kena treener. Kui ma õde trenni viisin, sai tollega ikka flirditud, aga häbelik eestlane ju rääkima ja tutvuma ei hakka. Või nii ma arvasin. Tegelik põhjus selgus ühel “Atlantise” peol kui ma tolle treeneriga kokku sattusin. Kirsised koduveinid olid rinna rasvaseks teinud ja nii hakkasime me rääkima. Ta oli mind pidanud mu õe (küll nooreks ja kenaks, aga ikkagi ) emaks. Nojah. Pidu läks pikale, afterparty´ks kutsusin ma tolle poisi endale külla ja…hommikul püüdsin ma külla tulnud pisikesele õele leida loogilist selgitust, miks ta treener minu pool on. Litsakas lugu ja ega vist liiga paljud inimesed seda ei teagi, aga nüüd sai see viga ka parandatud ja vähemalt paarituhandele võõrale inimesele sellest räägitud.
Kolmas ja viimane kord, mida meenutada, külastasin ma “Atlantist” töökaaslastega neli aastat tagasi. Me olime Tartus konverentsil ja nagu ikka tavaks mindi õhtul õue. Muuhulgas otsustasime me ka “Atlantisesse” minna, sest ega alternatiive väga ei olnud ja “Maasikas” on mu arvates alati üks kõige kohutavam koht olnud, kuhu ma vist olengi vaid kaks-kolm korda oma elu jooksul sattunud. Jah, see oli (on?) veel hullem koht kui “Atlantis”. Kui me “Atlantisesse” sisse astusime, vaadati meid nagu fossiile. Me olimegi fossiilid. Me olime kõik 30+, teiste külaliste keskmine ei saanud olla rohkem kui 19. Official dresscode oli ka aastatega muutunud. Pooltel naistest olid jalas valged kõrge kontsaga saapad, lühikesed seelikud ja valged nabapluusid. See oli aastal 2013. Kõlab nagu 1998 eksju? Noh, “Atlantises” oligi aeg seisma jäänud. Fossiilid pidasid vastu 45 minutit.
“Atlantises” on pulli saanud, üldse ei eita. Naljakaid ja kummalisi ja veidraid lugusid on rääkida. Üks päev Tartus olles mõtlesin ma just, et huvitav, kas “Atlantis” ikka veel tegutseb. Tundus lihtsalt kuidagi nii ajast ja arust. Ma ei teagi, miks. Võib-olla on üldse sellised vanakooli-ööklubid oma aja ära elanud? Uued kohad ja põnevamad peod on mu meelest asemele tulnud. Ei?