Vist juba viies aasta korraldame me sõbrannadega “õhtusööki üheksale”, kus iga kuu üks meist teisi võõrustab. Aegade jooksul on üritus muutunud, seltskond on suurenenud (algse kuue asemel on meid täna üheksa) , kuid fun on jäänud. Seekord võõrustas meid oma kodurestoranis mu parim sõbranna Heily, et me saaksime koos ka Eurovisiooni vaadata. Jah, kui te veel ka ei teadnud, siis mina olen Eurovisiooni fänn. Meil on ka kombeks oma väike ennustus korraldada. Nii ka seekord. Mina panin oma panuse Belgiale. Sest noh, ausalt, see laul oli täpselt minu teetassike. Samas ma pean muidugi ausalt tunnistama, et tegelikult ma talle võitu ei oodanud, sest eelvoorus oli ta lives üsna kehvake ja finaali vaadates nautisin ma küll laulu, kuid samas hoidsin ma hinge kinni, et ta laulu kenasti ära laulaks. Õnneks laulis. Minu meelest üks (viimase aja) parimaid laule sel lauluvõitlusel. Onju?
Osa meist hääletas seekord nalja mõttes pimesi.Näiteks mu õde hääletas Portugali poolt. Kui siis (vist) Ungari laul esitamisele tuli, ütles õde, et omg, see oli tegelikult lugu mille poolt ta hääletada tahtis. Et ta lihtsalt ajas maade nimed sassi. Me isegi kõik pidime guugeldama, kas Portugal üldse edasi sai. Kui lõpuks Portugali lugu siiski finaalis esitlusele tuli, juubeldasime me kõik rõõmust. Ei, mitte selle pärast, et meile oleks see lugu meeldinud, vaid sellepärast, et meil oli ka kokkuleppe, et see, kelle maa (Eurovisiooni tabelis) viimaseks jääb, peab meile lisaõhtusöögikorraldama. Nii öelda kaotaja õhtusöögi. Te ei kujuta ette, kuidas me mu õe kallal saagisime, sest no hallooo…lugu imes täiega.
Enne häälte andmist läks mu õde ära koju. Ülejäänud seltskond hakkas hääletamist vaatama, endal silmade vahel juba tikud. Üks meie seltskonnas oli ennustuste tabeleid uurinud ning teadis rääkida, et favoriidid on Portugal ja Bulgaaria. Me ei võtnud teda tõsiselt, sest eeldasime, et ta on liiga palju šampust joonud. Ja siis algas hääletamine. Tulemust teate te juba kõik.
Ma pean ausalt tunnistama, et ma pean end ka “diibiks kunstiinimeseks” ja minu muusikamaitse on teistsugune (samas pean ma ka tunnistama, et üks minu lemmikuid läbi aegada on 2QS), kuid no Portugali laul läks minust täiesti mööda. Ja kui ma ütlen täiesti, siis mu meelest oli see nii kohutavalt igav, et ma ei pannud seda lugu isegi tähele. Sama saan ma öelda Bulgaaria kohta.
Me olime KÕIK hämmingus, KUIDAS just SEE Portugali lugu võitmas oli. Kuulasime punktide andmist ja mõtlesime, et mis mõttes “magical” ja “amazing“. Kui me tuhat tundi hiljem ( meie palvetes hoolimata) Portugali võidulugu uuesti KUULASIME, siis jah, kui seal laulis lisaks pilves hipsterile ilusa häälega hipster-naine ja hipster-laulja oli selgitanud, mis tema laulu mõte oli, siis mulle isegi see esitus meeldis, kuid siiski… Mu meelest lähevad Eurovisiooni võidulood aina hullemaks. Eelmise aasta laul oli mingi megadiip, selle aasta oma nii diip, et ma ei saanud sellest isegi aru. Iroonilisel kombel võitis meie Eurovisiooni-hääletuse minu õde, kes kogemata Portugali poolt hääletas ja siis lugu kuuldes oma silmad (kõrvad?) peast häbenes.
Meile jäi mulje, et terve maailm peale meie üheksa mõistis kui imeline oli Portugali lugu. Ja teate see meie õhtusöögi seltskond ei koosne sugugi vaid minusugusest lollidest, vaid väga kirgastest kriitidest. Kas me olime ainsad üheksa, keda Portugali lugu (enne selgitus ja laulja lisamist?) üldse ei kõnetanud?
*a kutt ise tegelikult mulle meeldis. oligi selline diip hipster- kunstiinimene, värske vaheldus liigse meigi ja liiga paljastavate kleitidega esinejate keskel.