Mingil hetkel juhtus nii, et Röövlitütar Ronjast kasvas Printsess, kes igale poole tahtis minna oma peokleitides. Kui ma ütlesin, et lasteaeda ei tohi peokleidis minna, et sellega minnakse peole, vastas Ida mulle, et olgu, ta ei tahagi lasteaeda minna, vaid peole. Loogika on Idal omal kohal. Mulle tuli meelde see ütlus, et vali oma võitlusi ning samuti, et mu väike sugulane pidavat lasteaias vaid oma printsessikleitides käima. Nii siis väikene printsess oma kleidis lasteaeda läks. Ma ei tea, kas ta oli trendsetter või soovis ta kleiti selga panna, sest kellelgi teisel oli, igatahes hakkas mulle üha enam printsessikleite lasteaias silma. Nõiaring. Mulle tegelikult ei meeldinud see, aga ma tean, et on mingi vanus, kus lapsed tahavad neid kohutavaid kleite kanda ja miks siis rõõmu keelata. Mulle ei meeldinud see põhjusel, et ma kartsin, et võib olla kellelgi pole selliseid kleite, võib-olla ka võimalusi ja see võib stressi tekitada nii lastes kui lastevanemates. Mingi aja pärast juhtuski, et osad vanemad hakkasid pahandama. Ei, nad ei hakanud pahandama sellepärast, et nende lastel ei olnud selliseid kleite, emmed-issid olid lausa kleite ekstra ostma läinud, nad pahandasid sellepärast, et lapsed komistavad ja kukuvad oma kleitidesse. See oli mu meelest jabur. Igatahes nõudsid nad, et kleidid ära keelatakse. Ühtepidi ma mõistan seda, teistpidi jälle mitte. Teate, kuidas Ida Lillehammeri lasteaias see kleitide mure oli lahendatud? Lasteaia rühmas oli kast karnevaliriietega. See oli laste lemmikkast. Igal hommikul ja õhtul võis näha lapsi selle kasti kallal askeldamas ja end printsessiks või jumal teab, kelleks riietamas. Nad mängisid. Väga lihtne lahendus. Sobiks mu meelest ka Eesti lasteaeda kui poleks ühte miinust. Lapsed ju ei mängi lasteaias:D Ja pealegi ajaks see ju toa sassi, aga oh õudu, sassis lasteaiarühm on ju lausa katastroof!
Kui nüüd sarkasm kõrvale jätta, siis mina jõuan jälle tagasi sinna, et ma pean lapsele lasteaeda asju kaasa vedama. Talvel olid need kelgud ja suusad, nüüd rattad, nukukärud, jumal teab, mis veel. Rulad? Jumala eest, ma olen nii laisk ema nende virkade vanemate kõrval, et ma ei viitsiks iga päev ratast kaasa tassida. Ma vaatan õudusega neid vanemaid, kes pagasnikust mitu suurt ratast päevas kaks korda sisse ja välja tirivad. Ma ei tassiks ratast kaasa Idale, aga ma pean, sest teistel on. See on nii tüütu! Ja mõnikord läheb meelest ära, siis on laps kurb. Aga kui mu lapsel polegi ratast? Kui ma toon teda lasteaeda jalgrattaga, st et mina sõidan jalgrattaga ja laps on lapsetoolis? Kuidas ma siis seda paganama ratast transpordin? Norra lasteaias oli jälle lihtne. Lasteaias olid olemas lasteaia rattad. Kui laps tuli oma rattaga lasteaeda, siis see tõsteti päevaks kenasti aia taha, et ei tekiks kisa-kära ja “minu-oma”-tüli. Ma ei viitsi seda ratast tassida iga päev. Kas ma tõesti olen ainus laisk? Ja kui keelatud on printsessikleidid, siis peaks olema keelatud ka rattad ja rulad. Et oleks võrdsus.
Aga kas me saame kõike keelama hakata? Kuidas siis koolis? Telefonid on keelatud, sest alati on kellelgi parem telefon. Reisimine on keelatud, sest see võib teistes alaväärsust tekitada. Riietus? Kuidas riietust reguleerida? Ma ütlen teile. Koolivorm. Ma ei tee nalja. Ma olen ausalt koolivormi poolt. Ja miks mitte ka lasteaiavormi poolt. Siis ei peaks vanemad omavahel võistlema ja keegi ei peaks muretsema printsesside kleitide pärast. Rattad ja kõik muu mudru lubaks lapsel küll kaasa võtta, kuid paneks need päevaks kuhugi hoiule.
Täna läks Ida lasteaeda nukukäruga. Ma ei tea, kas see on lubatud. Aga kellelgi oli kaasas ja Idal oli ka vaja. Eks ma kuulen, kui mõni vanem jälle leiab, et lapsed võivad nukukäruga end vigastada ja see tuleks ära keelata.
Lõpetuseks on mul kahju ma ei tea, kas Idast või endast. Ma ei armasta käsitööd. Ma olen alati kartnud, et mingi hetk tuleb lasteaias tegema hakata kostüüme igasugu pidudeks. Nüüd ma olengi olukorras, kus ma pean järgmiseks reedeks Idale Aafrika kostüümi tegema. 1) ma ei taha 2) ma ei oska 3) mul ei ole aega 4) ja kõik muud maailma vabandused. Ma tegin hommikul lasteaias nalja, et vaene Ida, sina hakkad lasteaias olema see laps, kellel hakkavad olema kõige koledamad kostüümid, kui üldse, sest su ema ei oska neid teha või unustab ära. Ma tundsin, kuidas teised emad vaikselt omaette mõtlesid, et mis ema sa selline küll oled.
Mugav ema. Ei midagi rohkem ega vähem.
//Sometimes I really do feel like a bad mom. Or a mom that doesn´t fit into Estonian sociaty of rules and regulations. I am still not used to kindergartens in Estonia. It doesn´t mean that I don´t like the people working there – I think at least Ida is lucky with teachers. They are marvellous people loving their job and giving all to children. I don`t like the system and to be really honest I do not like other parents. Simple as that. I think they are overprotective and overthinkers.
Like at the moment the girls are in the age where they want to be princesses and wear their princess dresses everywhere, to kindergarten as well. I thought, well, some fights are not worth fighting and let Ida wear her Anna/Elsa dress to kindergarten. I do not know if she was the trendsetter or wanted to wear the dress because someone else was, but suddenly I noticed more and more dresses. Anway, as I thought some parents started to complain. Not because they where worried that some children may feel left outside, but because they can fall with the long dresses. I mean, they are children, they fall anyway. I loved how the love for dress up and princess dresses were solved in Ida´s Lillehammer kindergarten. There was a dress-up-box full of clothes. The kids loved to play with the clothes, dress up and be princesses, boys and girls. It could be the solution here as well, but there is one “but” – children in Estonian kindergartens are not playing:D
Then there is this taking bicycle to kindergarten every morning. It is so annoying. I am too lazy to do that, but I have to. Ida will be sad if she will be the only one without a bike. Why there are not bikes in kindergarten? What if I do not have a bike, don´t have means to buy a bike? I know what avarage wages are in Estonia – I think it is insane how much we need to buy for children for so little money. I could leave one of Ida´s bikes to kindergarten, but that is not allowed either. Things might get stolen. Insane post-soviet world. Always have to think about what if it gets stolen. And the saddest part is that things to get stolen.
Last I feel sorry for Ida. Or myself. They will have a spring party now next friday and mothers have to make costumes for their children. The theme for Ida is Africa. I need to find will and knowledge, which I do not have, to somehow magically make her an African tutu. Gosh! When I today joked about this, saying that poor Ida she will be the one always with the shabbiest costumes because of her lazy mother, I felt the other mothers looking at me think what kind of a mother are you.
A lazy one. Simple.
Postituse lõpu peale meenus, et mingi aeg tagasi oli FB-s suur skandaal, et lapsed pidid Aafrika kostüüme lasteaias kandma – et mis multikultipropaganda see olgu, lapsed õppigu ikka oma talupojakultuur selgeks 😀 Nii et jah, kui väga tahta, saab kõik ära keelata 😀
Jah, mul oli ka meeles, et keegi jubedalt oli häiritud, et Aafrika kostüüme pidi kandma. Mina ei suuda selles küll midagi halba näha, et lapsed maailmast natuke laiema pildi saavad. Küll aga ei taha ma kostüümi teha:D
Minu lapse rühmas on karnevaliriiete kast, nii et iial ei tea, kes sul õhtupoolikul ukse vastu jookseb, kõrvits või võlur või… on juhtunud ka rebasesabalisi jänkusid. Aga mingi hetk tõesti oli see printsessikleidi teema. Meil suhtuti kuidagi rahulikult, kui ikka väga oli vaja, siis lubasin. Mõtlesin umbes nii, et millal siis veel. Muretsesin peamiselt põhjusel, et need kleidid on valdavalt sünteetilised e. higistama, sügelema ajavad, torkivad jms. Aga siis tagavaraundruk kappi ja nii käisiki. Usun, et mingi ealine iseärasus – läheb üle. Meil läkski – viiene juba küsib juba nii, et kas see, mis sa mulle selga pakud, on ikka moodne.
See karnevaliriietekast on jumalast hea mõte mu meelest. Kõigil lõbus ja jääb see “draama” ära, et kas tohib ja kas teistel on ja kas ajab sügelema ja kas kukub
Jalgrattapäev on meie lasteaias üks kord nädalas ja siis nad sellega õues ka tõesti sõidavad, õpetatakse esmaseid liiklusreegleid jms. Muudel päevadel võib ratas olla, aga seda ei kasutata, seisab parklas. No meie oma nt – ma lähme rattaga aeda (mina omaga, laps omaga, põhjusel, et laps tahab rattaga sõita) ja tuleme rattaga ka tagasi koju.
Mänguasjapäev on ka üks kord nädalas kindel päev – siis võib ükskõik, mis asja kaasa võtta. Muudel päevadel on lubatud ainult kaisukas. Mulle tundub suht mõistliku korraldusena.
Samas, kui elaks linnast kaugel, siis niluks see ratta pagaasnikus vedamine küll 🙂 (aga mina ikka veaks :D)) .
Mitte, et ma nüüd sarikommijaks hakkangi, aga … ma just tegin nõiakostüümi. Kah – õmblesin ja kleepisin ja korjasin oksi luua jaoks ja ropendasin mõttes endal maru entusiastlik nägu ees. Ja hiljem aias selgus, et enamus vanemaid olid lihtsalt poest suvalise paruka ostnud ja lapsele mõne kirju räti õlgadele visanud. Ma lihtsalt ei tulnud nii lihtsa asja peale 🙂
Hahhhaaaahaaaa! Ülihea
No meile ka tegelikult öeldi, et mingi paela ümber värvilised ribad panna, et ei hakkaks keegi jalgratast leiutama, hulle kostüüme laenutama või ostma või siis et minusugune loll ei oleks meeleheitel, sest ta ei teaks, mida teha, laenutama ja ostma ei hakka, aga ise teha ei oska ja ei viitsi.
Ja sarikommijad on vahvad. Noh ma mõtlen sellised, kes kaasa räägivad, mitte ei ütle 567 korda, et sa oled loll ja paks ja vana:D
Mina pean tunnistama, et minu laps on nendel päevadel lihtsalt koju jäänud kui lasteaia kostüüminõudmised ei vasta minu võimalustele. Võimaluste all pean siis silmas nii isetegemist, õiget värvi riiete kandmist (no ei ole igal ajahetkel kõikvõimalikke värve kodus), poistele tüdrukute riiete selga panemist (tüdrukuid kodus pole ja mul lihtsalt pole aega ja tahtmist neid ka kuskilt laenata, ammugi mitte osta). Enamasti on need veel lisaks jäänud selle taha, et lasteaiaõpetaja avastab ju ka alles eelmisel õhtul, et tooge hommikuks kostüüm (aga samamoodi ka kõik muud asjad – põlvikud millegi jaoks, sokid millegi teise jaoks, kohe homme on vaja pilti ema-isa-venna-õe-vanaema-vanaisaga-koeraga-kassiga-õues-toas-suvel-talvel jne). Õnneks meie lasteaias on neid kostüümipäevi vähe. Suurema lapse rühmas muide oli selline kostüüminurk olemas ja lapsed olid tõesti rahul. Ja tegelikult ei oleks selliste nurkade tekitamine ju väga keeruline. Kui laps kasvab mõnest kleidist-kostüümist välja, siis saabki selle lasteaiale viia. Lasteaial peab lihtsalt olema tahtmine neid vastu võtta 🙂
Jah, ma pakun selle kostüüminurga välja
Mina olen vastupidi selline lapsevanem, kellel on natuke isegi kahju et ma lastele kostüüme teha ei saa, sest nad ei käi lasteaias 😀 Aga teen siis koduseks kasutamiseks 😛 Sest noh, igal lapsel võiks olla võimalus end rollimängudeks riidesse sättida 🙂
ma teeks ka, ainsaks miinuseks, et ma ei oska ja mul pole kannatust sellisteks asjadeks. Mulle tegelikult meeldivad igasugu kostüümipeod ja karnevalid, lihtsalt minu oskused on tõesti piiratud selles vallas
Kostüümide osas oli meil lasteaias lihtne: neil olid kostüümid olemas kõigeks:) Etendused vist planeeriti olemasolevate kostüümide järgi vmt, lisaks oli ka kahe rühma jagu rahvariidesarnaseid komplekte, said oma tantsud ka ilusti tehtud.
Niih, aga nüüd koolis on järgmiseks nädalaks öökulli kostüümi vaja :S
OMG! Aina hullemaks läheb. Öökullid ees ootamas?
Ka minu jaoks oli see lasteaia jaoks kostüümide tegemine üks paras kadalipp. Niigi nuputa igapäevaselt, mis lapsele selga panna. Et oleks mugav, kehasõbralik, hingav, lihtsalt seljast äravõetav ja siis kokkuvõtteks meeldiks lapsele endale ka, sest muidu on pidev nutt ja hala.
Siis veel ilmastikule vastavad õueriided. Ilmastik on üsna vahelduv, varuriided sai ka igaks juhuks kappi pandud vastavalt sellele. Ja siis oli pidev loterii, et mis riietes oma lapse õhtul kätte saad – kas higistava, külmetava või normaalse.
Peoriided on omaete teema. Küll neid üritusi oli ikka palju ja küll need lapsed kasvasid kiirelt välja oma riietest. Eriti kingadest. Ja tüdruklapse puhul võib olla üsna kindel, et on mingid omad eelistused, mis minu arvamusega teps mitte kokku ei sobi.
Ja siis veel kõik need karnevalid, teemapäevad, ükskõikmispäevad. Ma ei tea, kas oli mu lapsel eriliselt aktiivne lasteaed või käivadki need asjad nii. Endast arust veetsin tunde ja päevi õmmeldes igasuguseid sabasid ja kõrvu, nokitsedes ninasid ja käppasid, punudes patsidesse traate või linte, tehes kroone ja keepe, ja nii edasi, ja nii edasi. Lilled, kõrvitsad, seened, kõrrelised, lehed, kastanid ja kõik muu, mida kompositsioonideks seada.
Tüütu oli. Ma ei ole loominguline nagunii. Ja siis veel aeg. Töölt lasteaeda, lasteaiast poodi, edasi hulk kilomeetreid koju, seal ootasid söögitegemised, majapidamine, aed. Ise tahad ju ka hingata natuke ja laps vajab emaga olemise aega. Palju neid õhtuseid tunde on? Liiga vähe. Vahel oli tunne, et käin isegi osaajaga lasteaias. Muud asjad – loomulikult, aga need igasugu nikerdamised ja kostüümid, need oleks võinud küll olemata olla.
Uhh, see lasteaed kõlab nagu minu õudusunenägu. Lapsevanemale. Lapsel on kindlasti vahva kui on nii palju üritusi.
No ega neid kostüümi vajavaid pidusid siis nii palju ka ei ole. Või on? Mulle tundub, et lapsed naudivad selliseid üritusi tunduvalt rohkem kui lihtsalt laulmist või tantsimist vanemate ees. Minu arust on sellised meisterdamised suurepärane võimalus KOOS lapsega midagi teha. Õpetaja andis ju suurepärase vihje. Laps saab aidata paelakesi või riideribasid seelikuks sõlmida või lihtsalt valida, milline riba järgmiseks tuleb.
Lapsed muidugi naudivad, selles pole kahtlustki ja seepärast vanemad pingutavadki. Mina lihtsalt pole üldse meisterdushuviline, mulle ei meeldi, kuid aegajalt meisterdan, sest lapsele meeldib. Seekord jah selle seelikuga saan hakkama kui viitsimise üles leian, aga öökullid ja muud loomad…võehh
Meil on ka lasteaias selline karnevalikast olemas ja teinekord õhtul tõesti jookseb vastu tibu, kass, võlur või printsess.
Mul veel lapsed väikesed ja siis neid teemapäevi ja pidusid õnneks eriti pole olnud aga ka juba kardan neid. Sõbrannadel vanemad lapsed ja siis ka kuulen, kuidas õhtul vuristatakse õmblusmasinaga kostüüme kokku järgmiseks päevaks või otsitakse poodidest nõiakübaraid või päkapikumütse, mis muidugi on tänu hooajale igalt poolt otsas. Mul pole kodus õmblusmasinatki ja no tõesti ei taha mõelda, et õhtul töölt tulles, söögid tehtud, koristatud, lapsed kasitud ja magama pandud, pean veel mingeid kostüüme hakkama välja mõtlema ja õmblema… Nii, et pole sa ainus 😀
Isver, nii hea kuulda, et ma ainus pole:)
A tead, mida mina jube nõudlik lasteaiaõpetaja vanematelt “nõudsin”? Lapse lemmik toidu retsepti, mis on vormistatud A4 lehele (trükitult, käsikirjas, pildiga, ilma – täitsa vaba valik). Aega peaaegu terve kuu. Üks vanem teatas, et mis retsepti, tema laps ei tee ju süüa veel. Selgitasin küll maru rahulikult, et ei, laps ei peagi tegema, lihtsalt teie panete lapse lemmik söögi kirja. Mille peale nähvati, et kartulikrõpsud vä? Retsepti muidugi ei tulnud…
Aga miks meil neid vaja oli? Meil oli toidu teema aasta teemaks ja nö lõputunnistuseks saavad lapsed retseptiraamatu, kus nende lemmikud sees, igal lemmikul ka lapse foto juures. Täitsa vabast ajast lõikusin, kleepisin, paljundasin, sortisin ja köitsin. Ja siis mõtlesin, et see ema ei leidnud seda aega, et üks retsept tuua…
Aga loodame esmaspäeval laste silmis sära näha, kui nad saavad kingiks retseptiraamatud, kus igal ühel esilehel tema pilt!
Pingback: Nipid, kuidas lastele karnevalikostüüme teha - Mutukamoos
Oooohhh, mul 3 poega-10a, 5a ja 9k. Koolis on see teema küll, et kes paremini oma nutika ekraani sodiks viskab, on tegija-wtf ma ütlen. Minu oma telefoni kooli ei vea, kuna seda pole seal reaalselt vaja. Lasteaias oli ka teema, rulad, rulluisud, roolikelk, jalgratas..muudkui vea ja osta. Paar x kasutati ja juba uus teema. Okei, ma võin muudkui osta- jäääb vennale kasutada või müün maha aga dsiis ma ei viitsi oma pead vaevata sellega, et miks Maril on roolikelk ja me oleme vaesed, kui meil pole (ausalt, on küll väga kallid need kelgud, rsk).