Eks ma ju aimasin, et minu avameelne postitus meie pere muredest saab ilmselt palju tagasisidet,kuid ei osanud ma arvata, et see teema nii palju ka negatiivseid ja koledaid kommentaare saab. Muidugi on meil probleem, kuid see ei tähenda sugugi ei armukesi, tüdimust ega teineteise vihkamist või alandamist. Marek on 11 aastat olnud minu parim sõber, minu parim kaaslane, minu suurim fänn, minu suurim toetaja, minu suurim pilvedest maa peale tooja, minu realist, minu kalju, minu…KÕIK.
Me lihtsalt ei ole selline ninnu-nännu-hoiame-koguaeg-käest-kinni-ja-kingime-teineteisele-mõmmikuid-teeme-kõike-alati-koos-paar. Ma hindan ja austan oma abikaasat, kuid see ei tähenda, et ma ei tohiks teda kritiseerida või tema üle naerda. Kui te kuuleksite meie omavahelisi vestlusi lives, siis te arvaks, et me vihkame teineteist. Okei, aegajalt on see tõesti ka päris tüli, kuid laias laastus on see tögamine.
Me oleme üks kummaline paar. Kaks erinevat inimest. Kuid ometigi on meie vahel alati olemas olnud midagi, mis meid kokku kleebib. Teeb temast ja minust meie.
Mis mulle oma mehe juures kõige rohkem meeldib? Antud kontekstis meeldib mulle muidugi, et teda ei huvita “lollused”, millega ma hakkama saan. Muidugi ei poolda ta teinekord mu avameelsust (blogis), kuid ta ei heida mulle midagi ette. Ta võtab mu blogi kui osakest minust. Seda ei ole sugugi vähe, sest selleks peab olema tugev isiksus, et pideva lõõpimise ja “naeruvääristamisega” hakkama saada. Mul on hea meel, et mu abikaasa lubab mul end kirjanduslikult ära kasutada. Mina olen endale blogides kasvatanud üsna paksu naha, kuid minu suur respekt Marekile, kes olude sunnil on siia blogisse üheks peategelaseks sattunud ja on loomulikult paksu nahaga.
Enne Marekiga tutvusmist olin ma ebakindel ja haavatav, ma ei kannatanud kriitikat, ma võtsin kõike isiklikult ning lasin end ära kasutada, endale pähe astuda. Ma olen Marekile tänulik, et ta õpetas mulle enesekindlust ja usku endasse, ülbust ning julgust enda eest seista. Marek muutis ebakindla tüdruku enesekindlaks naiseks. Osaliselt on seega mu tööalased võidud Mareki teene. Marek õpetas mulle ka olulist ebaolulisest eristama. Kriitikal ja kriitikal ning tülil ja tülil on vahe.
Marek on minusse süstinud enesekindlust ka välimuse suhtes. See on tema teene, et ma tunnen end (ebaadekvaatselt?) atraktiivsena. Tal on p…ui mu kõveratest jalgadest, lamedast rinnast või põrandat kriipivast hammastest, ka ülekilodest (ma tean, et ta iluideaal on pigem kondine naine, kuid ei ole ma kordagi kuulnud ta suust ühtegi etteheidet). Ma olen oma mehe jaoks ideaalne naine. Kas see ei ole uhke asi, mida öelda?
Ma jumaldan seda, et Marek on kuldsete kätega ning terava taibu ja leidliku meelega. Pole asja, mida ta ei oskaks parandada ega ka pole asja, mille ta lahendust ei leiaks. Ma olen siiani impressed, et meie maja on ta põhimõtteliselt ÜKSI püsti pannud. Tänapäeval ei oska paljud mehed isegi linnumaja ehitada. Samamoodi on Marek esimene mees, kel käsi püsti, kui kedagi vaja aidata on.
Lõpetuseks hindan ma ääretult seda, et mu mees on minu kõrval alati olemas, ta hoolib ja armastab mind hoolimata sellest, milline frukt ma tegelikult olla võin. Ta on alati olemas. Alati.
Ega ta seda sõnadesse väga tihti ei pane, sest…mees noh… kuid kurat, kui üks mees suudab panna oma naise tundma naisena, siis on see minu mees. Me kakleme, me vaidleme, me oleme eriavamustel, me lõõbime ja norime teineteise kallal, me ei ole roosamanna ja vahukoor, me oleme meie. Sarkastiline, osaliselt rahulolematu, kuid samas rahulolev paar.
Vot.
